13 talvist hetke
Kristjan Sander
Mitte keegi ei tea, mis nad on või kust nad tulevad. Maailm, mis neile teele jäi, on muutumas jääkamakaks. Lumme mattunud varemete vahel püüavad vabatahtlike salgad mõista, kes või mis on nende vaenlane – kuid viimane muutub iga kontaktiga. Neid kutsutakse Luikedeks. Kristjan Sanderi esikromaani peateemaks on ulmekirjanduse igikestev leitmotiiv – kohtumine tundmatuga. Osaliselt üheksakümnendate alguse Eestis toimuvas tegevuses paisatakse tegelased etturitena aegruumi piire ning inimlikke ajendeid ületavasse mängu. On raske öelda, mis on selles trumpideks – kuid nad vähemalt loodavad, et sõprus ja kohusetunne… Tegu on 2006. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teosega.
Kristjan Sander
13 talvist hetke
KOLMTEIST TALVIST HETKE
I OSA
24.06.199…
Hilisõhtu soojas hämaruses sõitsid nad meetrise vahega üksteise järel, hallid kõrge kraega kampsunid seljas. Tuul keerutas vihmapihu nende ümber ja vilistas kusagil kõrgel mingites traatides. Agu ootas neid linna piiril, õieti oli see tema idee.
Nad olid lahkunud juba õhtul. Koos päikeseloojanguga aga varjutasid helendava taeva pilved, mis muutsid juuniöö sügiseselt pimedaks. Vihm selgitas õhku ning hoolimata niiskusest, mis nende keepide allagi tungis, oli hea kerge hingata.
Kolmik lükkas rattaid mööda väikest rada liivikutel kasvavate mändide vahel, jalge ümber kahises kare kanarbik ning öö lõhnas okaste ja vaigu järele. Taskulampide sõõrid hüplesid rajal ning metsa all puhmastel ja hallidel tüvedel. Vihm oli peaaegu järele jäänud, kuid pilved ei hajunud. Kaugemal kasvasid vaarikad.
Agu valgustas maapinda enda ümber ja jäi seisma. „Siin nad on. Rindelähedases metsas.”
Pohlade ja kanarbiku all võis märgata nelja väikest madalat küngast. Kui teadsid, kuhu vaadata. Vihm oli järele jäänud.
Agu lasi valguskiirel ümbritsevate puude tüvedel hüpelda. „Kuskilt leiab kuivi oksi küll, ma arvan.” Ta lükkas lohkusseljalise kivi ümbert jalaga puhmaid laiali. „Ideaalne lõkkease.”
Nad leidsid kuivi oksi ja said lõkke põlema. Zoja pani koos Mihkliga telgi üles. Tuul kohises männilatvades ja ajas pea kohal pilvi laiali, nii et tumedate võrade vahel ilmus nähtavale rohekalt helendav juuniöötaevas. Järsku pani Zoja tähele, et näeb ka ilma taskulambita kõike ümberringi ja kustutas lambi.
Mihkel tuli võsast kahe orgiga ja andis ühe talle. Nad istusid ümber lõkke maha ja torkasid viinerid improviseeritud varrastele. Agu jõi suurte sõõmudega mustsõstramahla ja lasi paki ringi käima.
„Ma ütlen kohe ära,” ütles Agu, „enne kui meelest ära läheb. Reedel tulge minu sünnipäevale.”
„Aitäh, pean meeles. Aga mida me siin üldse ootame?” küsis Mihkel.
„Ei tea,” vastas Agu teiselt poolt tuld. Üks oks lõi korraks praksuma ja viskas sädemeid üles.
„Aasta kõige lühem öö. Pööriöö. Omal ajal usuti, et sellistel öödel tekivad mingid imelikud sidemed, mida tavaliselt kuskil ei ole ega saagi olla. Mul on igatahes vahepeal juba kolm nõida külas käinud.”
„Külas?” Zoja vaatas uudishimulikult üle lõkke. Agu oli Mihkli sõber, nad olid varem vaid paar korda teineteist näinud.
„Nad tunnevad ära, kui mingite võimetega inimene on lähedal ja tulevad vaatama, kes ta selline on. Mina olen muidugi laps nende kõrval, nemad teavad, mis nad teevad, mina lihtsalt näen aurasid ja muud sellist.”
Zoja seedis natuke seda avaldust. „Mismoodi sa neid näed?” küsis ta siis asiselt.
„Valgusena inimese ümber. Selle järgi saab aru, kas inimene on haige või terve ja igasuguseid muid asju ka.”
Enda aura kohta küsida oleks olnud nõmedus. „Mida sa veel näed?”
„Lastekodus ma nägin ükskord unes, et köögis on midagi põlema läinud. Järgmisel hommikul jäi hommikusöök ära ja maja ees seisis kiirabi. Igasugused ketid kipuvad ka pihust maha jooksma. Ja ma tunnen, kui kehata hinged on lähedal. Surnuaedades ja mujal. Mõnele ajab see hirmu peale, mina olen nendega kuidagi ühel lainel.”
Poiss rääkis