Matused ja laulupeod

Mari Saat

Mälu on nagu kaev: kui oled väike, püüab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Ega sa palju olnule ei mõtle, sest tähtis on, mis tuleb. Kui vanaks saad, hakkad ikka sagedamini ise piiluma kaevu, tahad näha sügavuses peegelduvaid pilte… Aga nüüd ei ole need ainult pildid minevikust, vaid seal on koos olnu ja praegune ja see, mis seal taustal – näed oma lapsenägu ja praegust kortsulist, ja pilvi sõudmas nende taga… Ja üle kõige on virvendus – kõik, mis seal näed, ei ole päriselt see, mis oli või see, mis teiste meelest oli. Vaataja näeb seal muutuvat ennast ja muutuvat taevast. Nii et kui püüad kirjutada üles mälu järgi seda, mis olnud, tuleb välja see, mis mälu sulle ette ütleb – ainult sinule. Ei õnnestunud need loodki siin nii, nagu kirjutama hakates lihtsameelselt ette kujutasin – ei õnnestunud kirja panna ainult mälupilte: kui tahtsin kirjutada pikast nahkmantlist, pidin sinna juurde lisama natuke 1953. aasta märtsist ja Stalini surmast, et oleks arusaadav, mida ütleb mulle pikk nahkmantel… Niimoodi põimusid ajad, kohad ja sündmused, ulatudes tsaariajast tänasesse päeva. Mari Saat

Mari Saat

MATUSED JA LAULUPE

Lugejale

Mälu

MÄLU ON NAGU KAEV: kui oled väike, püüab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Mõni asi jääb valusalt meelde, mõni nagu kaoks, ükskõik kumba pidi: ega sa palju olnule ei mõtle, sest see pole tähtis – tähtis on, mis tuleb. Jah, vahel kaevukaant paotatakse, tavaliselt unenägudes, ja mida siis näed, pole tavaliselt see, mida oled mäletanud, vaid justkui kusagilt mujalt, midagi, mida pole ei näinud ega kuulnud…

Kui vanaks saad, hakkad ikka sagedamini ise piiluma kaevu, tahad näha sügavuses peegelduvaid pilte… Aga nüüd ei ole need ainult pildid minevikust, vaid seal on koos olnu ja praegune ja see, mis seal taustal – näed oma lapsenägu ja praegust kortsulist, ja pilvi sõudmas nende taga… Ja üle kõige on virvendus – kõik, mis seal näed, ei ole päriselt see, mis oli või see, mis teiste meelest oli. Vaataja näeb seal muutuvat ennast ja muutuvat taevast. Nii et kui püüad kirjutada üles mälu järgi seda, mis olnud, tuleb välja see, mis mälu sulle ette ütleb – ainult sinule.

Mõnele teisele ütleb ta hoopis midagi muud, tema enda näo järgi. Ja kui see teine sinu lugu loeb, ütleb ta: ei, kõik oli hoopis teisiti! Kas ei ole sellel oma võlu, et meil kõigil on erinev mälu, mitte päris ühesugune? Keegi, vist Carl Gustav Jung – kui ma õigesti mäletan – ütles küll, et on rahva mälu, rahvuse mälu kusagil alateadvuses, aga nii kui püüad seda väljendada, seguneb see enese kujutlustega… Nii tulebki siis lugeda ka siinseid lugusid – minu isikliku mälu kõverpeeglipilte olnud ajast, neid, mis mulle nüüd parajasti meelde tulevad ja nii, nagu nad meelde sõuavad.

Voorimees

MINA PEAN ENNAST 20. sajandi inimeseks. Tolle sajandi märksõnad on tuumarelv ja tehnika progress. Osalt ulatun isegi 21. sajandisse, kus maailm on võrgustatud interneti kaudu ja autod, lennukid ning Skype muudavad isegi füüsilise keha jaoks kaugused tühiseks. Aga mul on üks mälupilt, mis muudab mu kuuluvuse moodsasse maailma küsitavaks.

Üks talveõhtu: tume taevas, valge maa, tänavalaternad. Sõitsin lahtises saanis isa ja ema vahel kusagilt koju, kesklinna, Kreutzwaldi tänavale. Ma ei saanud olla rohkem kui neljane, aga vist ka mitte vähem kui kolmene, sest kui mind saanist välja tõsteti, seisin kindlalt oma jalgadel. Nii et pidi olema aasta 1950 või 1951. Kas tõesti sõitis siis veel Tallinnas ringi voorimees saaniga – olid sõiduteed, millel saanijalased libisesid? Sest mäletan just pehmet sõitu, mitte jalaste kriginat liivatatud teel või kivisillutisel.

Millegipärast seostub see sõit mulle Tšehhoviga. Võib-olla loeti mulle siis ette „Kaštankat“ või midagi muud Tšehhovi-aegsest lumisest Moskvast ja ma ei sõitnudki tegelikult saaniga – nägin seda vaid tag