Ahnitsejad

Enn Kippel

Enn Kippeli esikromaan, mille peategelaseks on vana kojamees Jakob Vaal, hilisem majaomanik ja kaupmehenatuke, viib lugeja Tartu agulimiljöösse, pakkudes rohkesti mõtlemisainet inimloomuse keerulisest siseilmast. Teema on haruldane eesti kirjanduses, n-ö vaeste inimeste uskumatult ablas saagi- ja rahaahnus, kõrvalteemana osutatakse vapside liikumise arengumotiividele. Ent nähtused, mis esinesid 1930ndate aastate algupoolel, eksisteerivad üldinimlikus mitmekülgsuses ja ebamugavuses ka tänapäeva Eestis, meenutades lugejale, et kasusaamise mõttes pole siin halli taeva all midagi uut.

Enn Kippel

Ahnitsejad

„Miski ei seo vaimu sel määral kui omandus. Kaotuse hirm ei anna iialgi rahu, võitmise lootus ei luba puhata.”

В В В В A. Strindberg.

ESIMENE OSA

I

Vaevalt ulatus aprillikuu hommikune päike puistama Kitsetänavale valgust, kui kaupmees Tikandi majahoidja Jakob Vaal astus pikavarrelise luua ja tohutu suure roostetanud prügikühvliga hooviväravast välja. Esmalt vidutas ta rähmunud silmi vastu päikest, et selle järgi ennustada ilma, kuid leidnud päikese ümbruse puhtana, mille tõttu polnud oodata vihmasadu ega tormi, haigutas ta igavusest ja langetas prügikühvli kolisedes tänavale.

Vaali katmatud jalad, eriti aga kõverad ning nukilised varbad, olid marraskil ja kärnas, sest Kitsetänava ümbruses leidus palju igasuguseid klaasitükke ja teravaid kilde, millele astumast isegi tema ettevaatlikkus ei suutnud hoiatada. Ta paljast lagipead kattis rühkunud sametist lodumüts ja jalas olid tal valgest kotiriidest püksid, mille lotakalt tagumikult paistis vaevumärgatav sinine kiri „Puhk & Pojad”. Erilise tüseduse andis talle aga kõht, mis kippus üle püksivärvli punsuma ja mida tööpäevil ehtis jämedalüliline uuskullast uurikett.

Et kojamees Vaal oli esimesi virgujaid, siis enamasti temaga algaski Kitsetänava päevane elu.

Enne pühkimist tuhnis ta läbi kõik seinaäärsed urkad, avas mahapillatud tikutoose ja paberossikarpe, harutas lahti paberipuntraid ja kogus taskusse pooleldi põletatud paberossijuppe, mida vandumise alles äraõppinud poisikesed ostsid talt kümnekaupa, kahe või kolme sendi eest.

Juba kolises varajasi veerevaid piimavankreid, juba hakati avama poeuksi ja Vaali tööusinus üha kasvas. Heites majaperemehe poeuksele ootavaid pilke, asus ta pühkima selle lähedusse, sest see oli tal juba harjumuseks, et nii kui peremees hommikuti oma laperguse näo ukse vahelt pistab, võtab teda teenija varajase tervitusega vastu.

Kuid täna näis peremees poe avamisega hilinevat, sest kogu ta ukseesine ja lähem ümbrus oli juba ilusti puhtaks pühitud ja pühkmedki kogutud kühvlisse kokku, aga poeuksed ja – aknad jäid veel ikkagi suletuks, nagu oleksid vaimud võtnud letitaguse eneste alla. Vaal oli nõutu, sest siin polnud tal midagi enam teha, aga teisale pühkima ei tihanud ta minna, sest peremees peab ju ikkagi nägema, et ta asjatult ei raiska, makstes majahoidjale viisteistkümmend krooni kuus ja andes lisaks veel priikorteri.

Vaal kirus ennast oma rühmava töö tõttu ja luuras salamahti ringi. Kui ta jõudis äratundmisele, et läheduses nägijaid ei ole, paiskas ta kühvlisse kogutud pühkmed uuesti tänavale laiali ja hakkas neid siis teiskordselt kokku pühkima.

Kui ta ootamiserutus ning põnevus oli tõusmas haripunkti, ilmus põiktänavalt tasaselt vurisev voorimehekaless, kust selle peatumisel astus välja purjutusuima veel mitte välja maganud kingsepp Saarmas, kes silmates Vaali tõstis käe mütsi veerde ja hüüdis tervituseks:

„No kuidas käratab?!”

Teistsuguses olukorras oleks Vaal vastanud viisaka kummardusega, nagu see tal tavaline viis, kuid et nüüd olid kolksatamas poeukse raudsed aasad, kangid, riivid ja tabad, siis ei olnud tal selleks enam mahti. Samas paiskusid lahti kirendavate siltidega poeuksed, mille vahelt pääses möllama petrooleumi ja heeringasoolvee roiskuvat lõhna, kuna lävel seisis härra Tikand oma poodniku- ja majaperemehe hiilguses.

„Tere hommikut, peremees, tere hommikut!” hГјГ