Minu Pärnu. Suvitajaks saamine

Piret Tali

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll. Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort. Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio… Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu. – PIRET TALI

Piret Tali

Minu Pärnu. Suvitajaks saamine

Ka Pärnu kandis kiisku püüda võib,

raha taskud täis, õllesaale häid;

milleks otsid kauneid paiku veel,

aega kallist kaua kaotad teel.

В В В В Kuldne Trio

Pühendatud Tiiule ja Kaljole, kes kohtusid, elasid ja lõid pere Pärnus ning kes päevitavad nüüd taevastel randadel

SISSEJUHATUS

MINU PГ„RNU

Kindlasti oleks seda raamatut lihtsam kirjutada, kui ma poleks 1972. aastal Sillutise tänaval Pärnu haiglas sündinud, vaid ostnud Pärnusse kümmekond aastat tagasi suvekodu ja asunud seda linna siis, süda peopesal, avastama. Siis oleks see tõesti lugu nüüdisaegsest suvituslinnast.

Minu tragöödia on see, et ma ei ole Pärnust kunagi nagu ära läinudki, ehkki e l a n u d pole ma seal üle kuu-paari aastas 1990. aastast peale. Sest just sel aastal läksin nagu paljud teisedki ülikooli. 17aastaselt. Siis õppima ja tööle, aga mitte Pärnusse. Sel ajal ei olnudki Pärnus võimalik kõrgharidust saada.

Aga ma olen mentaalselt seal – kohati rohkem, kui ma kunagi Tartus või Tallinnas olen olnud. Ma pean ennast endiselt pärnakaks, ehkki elan Tallinnas 1994. aastast peale, ehkki ma tunnen vahel, nagu oleks Tallinn organism, mis kipub mind nagu võõrkeha välja sülgama.

„Ah, sina ju kasvasid üles tenniseväljakute, parkide ja valgete sokkidega ega saagi maailmast aru saada,“ öeldi mulle kord Tartus Püssirohukeldri suitsuvine keskel. Õigusega. Ma olen korraliku (väike)kodanliku kasvatuse produkt.

„Pärnus poleks see võimalik,“ mõtlen ma vahel. Ebaesteetilist, ebaeetilist või muud sellist kohates. Pärnus on raamid paigas. Sotsiaalne kontroll. Kogukond. See ongi mulle nagu linnake ingli tiiva all. Nagu Pärnu linnavapil paistab. Ehkki minu vanemad päevitavad taevastel plaažidel ja lapsepõlve kodumaja on suvekodu, mis ärkab ellu vaid loetud nädalatel aastas. Samas on see minu isiku ja isiksuse kõige tugevam baasvundament.

Ma armastan Pärnut lapseliku siiruse ja idealismiga, mis on kohati kriitikavaba. Nagu armastus vanemate vastu. Sest see, mida ma selle linna kohta tean ja mida selle vastu tunnen, on paljuski kõige tuntavamalt pärit just minu lapsepõlvest. See pesitseb nii sügaval seljaajus baastunnetes, et ma isegi ei teadvusta seda enam. Nii on see raamat olnud matk seljaajju.

Astun kesklinnas bussist maha ja näen Vovkat, Pärnu legendaarset pudelikorjajat. „Suitsu on, senti on?“ küsib ta. Süda läheb kohe soojaks. Vovka on oma lahutamatu kotiga kurseerinud Pärnu–Sindi liinil minu lapsepõlvest peale.

Nüüd on ta peast hall, aga kookus kehahoiak on muutumatu. „Tere, Pärnu,“ ütleks nagu Vovka köökus kuju. Flaksi Mati, Õnge Enn, Täti Mait, Pede Viki – kõik need legendaarsed tüübid tallavad juba taevaseid tänavaid. Mati sai vist mälestuspingigi. Ta olla teadnud Lenini teosei