Minu Madeira. Atlandi pärl

Marita Tambelt

Madeira – tahumatu ja lopergune Atlandi pärl, mille leidmiseks tuleb võtta suund ookeani keskele. Mina – rööprähkleja tähtkujus sündinud rahutu hing, kelle suurim unistus on kogeda kogu maailma ilu ning suurim hirm magada maha midagi põnevat, sest elu segab pidevalt vahele. Nii tõstangi nõela oma eluplaadilt üles ja lülitan mängija välja. Stopp! Tahaks vahelduseks midagi uut kuulata. Merekohinat või linnulaulu. Lähen uut plaati otsima Madeirale. Sinna, kus rannaliiv on peamiselt musta värvi, kus ainus suur metsloom on karjast eksinud lehm, kus avokaadod on kompostimaterjal ja üks suurimaid turismiatraktsioone on kelgusõit mööda asfalti. Saarele, mis on sama kirju kui sealsed inimesed ja nende värvikad lood. See, millised palad minu uuel plaadil kõlama hakkavad, selgub lugude käigus.

Marita Tambelt

Minu Madeira. Atlandi pärl

Emale, kes kogu selle teekonna minuga mГµttes ja sГјdames kaasa tegi

SISSEJUHATUSE LUGU

See on mõte, mis ajendanud mind oma lühikese elu jooksul langetama impulsiivseid otsuseid ja haarama kinni peaaegu kõikidest võimalustest või huvitavatest pakkumistest. Olen rööprähkleja tähtkuju all sündinud rahutu hing, kelle suurim unistus on näha ja kogeda kogu maailma ilu ning suurim hirm magada maha midagi põnevat, sest elu segab pidevalt vahele. Teate küll: kool, ülikool, veel kord ülikool, töö, kodu, pere – elu. Nagu kauamängiv plaat, aina enda ümber tiireldes. Kuidas sinna vahele saakski midagi juurde mahtuda, kui ühiskonna normide järgi peab üks tingimata järgnema teisele, vahel järgmisele lausa kandadele astudes, sest kogu aeg on nii pagana kiire?

Elu segas vahele ja nii ei õnnestunud ka minul kuidagi pärast esimese haridustee läbimist sellesse plaati seiklust pressida, ehkki eakaaslased läksid Austraaliasse põllutöid tegema ja Ameerikasse raamatuid müüma. Olin kade, oi kui kade. Aga sama tugevalt, nagu mõte millegi põneva maha magamisest ajendas mind tegutsema, kannustas mind paigal püsima vajadus endale tõestada, et saan oma rahutut hinge kontrollida, vajaduse korral ka maha suruda, sest plaat ju mängib. Kõike hariduse nimel, mis võib avada uksi, samas sulgeda teisi. Ärge saage valesti aru – see eluplaat ei ole sugugi halb. Tegelikult mulle meeldib väga seda kuulata, kuid mulle on alati jäänud mulje, et sellele plaadile peaks veel lugusid mahtuma. Kõike parajas mahus, siis saabki hea albumi.

Ühel heal hetkel tõstan nõela sellelt eluplaadilt üles ja lülitan mängija välja. Stopp! Tahaks vahelduseks midagi muud kuulata. Äkki linnulaulu või merekohinat. Mägede vahel ulguvat tuult või lehtede sahisemist troopilises tihnikus. Laule võõras keeles ja mulle võõrastest asjadest. Kust sellist plaati leida võiks ja kuidas seda kuulata nii, et need lood eluplaadile hiljem ära mahutada õnnestuks? Nagu remiks või nii.

Lähen seda plaati otsima Atlandi ookeani keskele Madeira saarele. Kuidas lood sellel kauamängival kõlada võiksid ja milline kooslus sealt võiks sündida, selgub aga lugude käigus.

2018,

Tallinn

TUTVUMISLUGU

Aasta on 2012. Kevad. Istume sõpradega Meriti sauna eesruumis ja arutame jäätisekokteilide kõrvale, mida keegi suvel teha plaanib. Esimene suulise tõlke magistriaasta on ju peaaegu seljataga ja olen kohe terveks suveks taas vaba hing. Nagu kooliajal, kui tunnistuse kättesaamine tähendas vabadust, päikest ja puhkust. Mul on plaanis keelekümblusreis Berliini, et vähest koolis omandatud saksa keele oskust lihvida ja sellest tulevikus tõlgiametis kasu lõigata. Sõbranna Merit räägib aga õhinal ühest Euroopa Liidu inimõiguste-teemalisest noortevahetusest, mida ta suvel korraldab, ja uurib, kas keegi meist tahaks osaleda. Sinna on veel palju aega ja ütlen kokteili klaasist kõrrega luristades, et miks ka mitte, terve suvi on ju ees.

Kooli, tööle, koju, magama ja hommikul sama asi otsast peale. Vahetpidamata sessi ja tõlketöö vahel keereldes jõuab suvi kätte kiiremini, kui arvasin, ning ühtäkki avastan end juuli lõpus Koer