Minu Muhumaa. LГјhike libahuntide ajalugu

Katrin Pauts

Muhulaste erksate värvide lembus meenutab mulle lõunamaad. See on paralleel, milleni jõuan Muhut kirjeldades üha ja üha. Siin puudub põhjamaine kargus, siin ei ole midagi halli. Muhu rahvakultuur on Eestis üks omanäolisemaid ja tänaseni suurepäraselt säilinud aga tänu tugevale ringkaitsele. See pole tolmustesse muuseumieksponaatidesse tardunud, vaid elus, hingav ja võbelev kultuur.

Kui lahkelt peaks üks väike kogukond omaks võtma võõrast? „Minu Muhumaa“ räägib nii julmusest kui ka alalhoidmisest. Räägib, mis tunne on kasvada mandrilt saabunud sissetungija tütrena saarel, kus austus su vastu algab esivanematest ja oskustest-teadmistest, mida ainult põline muhulane saab oma lastele edasi anda.

Olen olnud ajakirjanik Tartus ja Tallinnas, kirjutanud romaane, teinud telesaateid ja -seriaale. Aga Muhus see ei loe. Olen Muhumaal sündinud ja rohkem kui pool oma elust ka püsivalt elanud, aga seegi ei loe. Loeb pärand, mis on tähtsam kui sissekanne sünnitunnistusel. Muhus loeb, kas naine on võimeline endale ise rahvarõivad tikkima ja õigel viisil hapurokka valmistama. Ma ei ole. Ja see määrabki kõik. -Katrin Pauts

AutoriГµigus: Katrin Pauts ja Petrone Print OГњ, 2018

Toimetaja: Eda Allikmaa

Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp

Kujundaja: Madis Kats

Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi

KГјljendaja: Aive Maasalu

Albumi fotod: Katrin Pauts

TrГјkk: Greif OГњ

ISBN 978-9949-608-98-0 (trГјkis)

ISBN 978-9949-608-99-7 (epub)

ISBN 978-9949-651-09-2 (epub)

www.petroneprint.ee

Kahjutegemise pärast püütakse tihti libahunti kaotada. Muhus peeti korra libahundi peale kaheksa päeva jahti.Matthias Johann Eisen

SISSEJUHATUS. VГ„LJAD JA LENNUKID

Laman, käed kukla taga, pilk pilvedes. Keegi ei näe mind, keegi ei tea, et olen siin. Ainult taevas teab – ainult sealt saaks mind märgata. Kuigi olen nähtamatu, tunnen end kõikvõimsa ja kõikjalolevana. Olen osa päratust maailmaruumist, millel – nagu olen hiljuti emalt kuulnud – ei olegi lõppu. Kuidas saab üldse miski olla lõputu? Kõik ometi lõpeb ju seal, kus algab meri. Või ei?

Taevas liigub väike hõbedane täpp, valge joon selle taga venib aina pikemaks – nagu oleks mu kohal hiigelsuur koolitahvel ja sel liiguks jumala sõrmed. „Mida need taevatahvlil ristuvad jooned tähendavad, laps?“ küsin neid ridu kirjutades väikeselt endalt – olin toona umbes kuueaastane niitjate ämblikujalgadega oma vanuse kohta üüratu pikk vibalik, kel tumepruunide silmade kontrastiks liiga hele pea. Olin juba siis eksootiline, teistmoodi, kuigi ma seda ise veel ei tajunud. Millalgi enne teismeiga hakkasid mu juuksed järk-järgult tumedamaks minema, kuni blondist lapsest oli saanud brünett. Ema sõnul pärisin juuksed ja peaaegu mustad silmad oma isapoolselt vanaemalt Elenalt. Vanaema rongasulgede karva juustest olevat pimedas toas sädemeid lennanud. Kust tema need sai – eks ikka kunagi Saaremaale randunud Hispaania piraatidelt. Piraadilaeva kohta käivat legendi kuulsin juba lapsena ja mulle meeldib uskuda, et see on tõsi. Paljudel saarlastel on tumedad silmad ja juuksed ning jumekas nahk.

Vaatan jälle lennukeid ja suitsu, terve taevas on nagu salakiri. See pealtnäha juhuslike joonte rägastik on vabaduse valem. Reaktiivmootorite sume unelev ümin, mis jumala kriiditõmbeid saadab, on vabaduse hääl. Seda teadsin ammu enne, kui Eesti taevasse tulid NATO „kotkad“. Olen kuueaastane osa universumist, päratu suurest kõiksusest. Leban sel väikesel maalapil ja samal ajal olen ma igal pool. Fakti, et inimesed ei ole tegelikult võrdsed ja igal meist on suurde kõiksusse saabudes erinev stardipakett ja erinevad võimalused, ma siis ka veel ei tea. Lapsepõlve süütu lootus on ilus asi, kaotan selle varsti. Aga õnneks ei tea ma sedagi. Leban Muhumaa pinnal ja pean maad osaks enesest, aga mul pole aimugi, et paljude siinsete inimeste meelest ei kuulugi see maa minule. Olen võõras. Vale seeme.

Sest mul puudub sünniõigus. Ma pole „Muhu tüdrik“ ega saa selleks