Minu Okeaania. Tagasi kiviaega?
Lembe MГµttus
Kaks noort naist jätavad oma lapsed ja mehed Eestisse tagalat kindlustama, panevad kokku hullumeelse plaani, pakivad kaasa veidike viina (et mitte haigeks jääda) ja lähevad seekord… Kui neid üldse Austraaliast kaugemale lastakse? Teisel pool tolliseiklusi ootab uus maailm. Paapua Uus-Guinea, Saalomoni saared ja Vanuatu. Hõimuelu, džunglikülad, krokodillimehed, inimsööjad, päästevestideta lootsikud, mudasse uppuvad bussid… Ellujäämisel on abiks üks korralik kookosekooretäis kavat ja huumoriprisma.
Lembe MГµttus
Minu Okeaania. Tagasi kiviaega?
Kõigile, kelle hullus ja nõrkus on reisida mööda meie imelist planeeti, ükskõik kas tugitoolis või kotiga seljas
SISSEJUHATUS
„Paapua Uus-Guinea!“ röögatas tolliametnik. „Mis te sinna olete ära kaotanud? Kes see üldse sellisele maale reisib? Mis seal olema peaks?“
Nüüd oskaksin täpsemalt vastata. Seal on näiteks mehed, kes keedavad naaberküla meeste suguelunditest suppi, kui tahavad nende jõudu endale saada. Seal on mehed, kes käivad öösiti ühepuukanuuga krokodillijahil, lüües roomajale kirve mängleva kergusega silmade vahele, kuid kes ise usuvad, et krokodill tuli kunagi Sepiki jõest välja ja sai inimeseks. Seal on inimesed, kes närivad pidevalt beetlipähkleid ja naeratavad turistile sõbralikult tulipunaste hammastega, ise samal ajal lõkke peal kaasuari küpsetades, et hiljem, suled peas, sama lõkke ümber tantsida. Seal on naised, kes ei viitsi ennast ehtida, sest mehele saavad nagunii kõik, aga paljud neist viitsivad lugema õppida. Seal on väikesed džunglisse peidetud külad ja tähtsad külavanemad, keda igaüks kõnetada ei tohi. Seal on imeline lopsakas loodus, värvilised paradiisilinnud, puu otsas elavad kängurud ja palju avastamata linnu- ja loomaliike. Ennekõike on seal ikka veel kiviaeg ja paljud hõimud nii sügavale džunglisse kadunud, et keegi ei oska ega tea neid leida.
Paapua Uus-Guineast idas on Saalomoni saared, kus on sГµdivad kГјlad, pisikesed paradiisisaared, mere kohale kaardunud palmid, tumepruuni naha ja blondide juustega inimesed, ahne endine peaminister ja kirgassinine-ereroheline meri, iga sukelduja unistus.
Lisaks on paaritunnise lennusõidu kaugusel Vanuatu, kus on maailma lahkeimad ja ausamad inimesed, kes joovad kavat ja tantsivad string band’i saatel.
Igatsen sinna tagasi!
Aprill 2017, tagasi Tallinnas
OPTIMISTLIK UTOOPIA
„Ingliskeelne sõna travel tuleb tegelikult ladinakeelsest sõnast travail, mis tähendab üüratute summade maksmist selle eest, et olla õnnetu, koduigatsusest vaevatud ja hirmunud.“
В В В В (Peter Moore)
See päev algas nagu iga reis: asjad on kadunud, midagi on maha unustatud ja lennujaama oleme nagunii hiljaks jäänud!
Mulle ei halastatud – koos oma lennuhirmuga pidin kaasa tegema seitseteist õhkutõusmist ja maandumist, enne kui kuu kasvab kolm korda täis.
Tallinn–London
London–Singapur (jõudnud Aasiasse!)
Singapur–Brisbane (jõudnud Austraaliasse!)
Brisbane–Cairns
Cairns – Port Moresby (jõudnud Paapua Uus-Guineasse!)
Port Moresby – Goroka
Wewak – Port Moresby
Port Moresby – Honiara (jõudnud Saalomoni saartele!)
Honiara–Marau–Honiara
Honiara–Gizo–Honiara
Honiara – Port Vila (jõudnud Vanuatusse!)
Port Vila – Brisbane
Brisbane–Singapur
Singapur–London
London–Tallinn
Oli ütlematagi selge: et kogu see kava läbi teha, tuleb kõigepealt õigeks ajaks esimesele lennule jõuda. Hoolimata ummikutest, ohtrast „kummivilistamisest“ ja järskudest pidurdustest me õnneks ka oma Tallinna–Londoni lennule jõudsime.
Juba peaaegu Paapuas päral!
Takseerisin muiates oma muidu nii hakkamist täis sõbrannat Agnitit, kes istus, kollane villane kampsun seljas, mustad lühikesed juuksed silmile vajunud, ja lennuki aknast trotsliku ilmega välja vahtis. Tema kaenlasse oli surutud ülekaaluline reisijuht, mille kaanelt paistis kolm tumepruuni poisikratti ukerdamas sinakasrohelises vees ümber kanuu, kaunistuseks pealkiri „Papua New Guinea, Solomon Is