Viimases kohvris on kodumaa
Maria Bosse-Sporleder
Keegi meist ei tea ette, mis saatusel meile varuks on. Olude sunnil võib mõne inimese elu kujuneda kirjuks nagu lapitekk. Just nii juhtus Maria Bosse-Sporlederiga, 1932. aastal Tallinnas (Revalis) sündinud baltisaksa tüdrukuga. Tol hetkel ei aimanud ei tema ega ta vanemad, et juba seitse aastat hiljem tuleb neil kõike maha jättes Eestist lahkuda. Vanaisa maja Kadriorus, vanemate villa Nõmmel, isa kontor Tallinna sadamas, liivarand põhjarannikul ja see imetabane valgus – kõik jäi seljataha. Ees ootasid aastad täis ebakindlust ja materiaalset kitsikust, esmalt ümberasujatena Poolas, seejärel põgenikena Saksamaal ning viimaks emigrantidena Kanadas. Õpingute raames pöördus autor peagi Euroopasse tagasi ning jäi viimaks püsivalt elama Freiburgi. 1960. aastatel külastas ta esimest korda taas Eestit. Pärast Eesti Vabariigi taastamist käis ta siin juba regulaarselt ning vaatles huviga nende keeruliste aastate jooksul Eesti ühiskonnas aset leidnud muutusi. Vaatles kõrvaltvaataja pilguga, aga päris võõrana ei tundnud ta end sealjuures samuti mitte. Kunagi kohvreid pakkides jäi suur hulk asju küll maha, kuid kodutunne sai siiski viimase kohvriga kaasa võetud …
Maria Bosse-Sporleder
Viimases kohvris on kodumaa
Selle raamatu pühendan ma oma Eesti sõpradele Aimele,Indrekule (†), Annele, Jürile, Leale, Anule ning Aedale: tänu neile sai Eestist mulle teist korda kodumaa
Maria ja Vera Sporleder
Maale!
MAALE! PAKITI ASJU. Korvid, suured tagasikeeratava kaanega lohmakad korvid täideti, reisikohvrite lukud klõpsatasid kinni, voodiriided nööriti tugevalt rullitud paksudeks vorstideks. Oli maikuu. Sõideti maale.
Reis oli justkui kolimine. Linnakorteris kadus pehme mööbel valgete katete alla; kummituslikult seisis see poolpimeduses, kui kardinad olid ette tõmmatud. Siis langes uks lukku.
Me ronisime pisikesse rendibussi, millega beežiruudulist sonimütsi kandev autojuht meid maale sõidutama pidi. Buss rappus ja hüples liivastel teedel, ikka ja jälle hakkas mõnel meist lastest halb ning tuli peatuda, võimalikult enne, kui keegi oksendas. Bussijuht hoidis oma eestikeelseid vandesõnu tagasi ning lärtsatas poolavatud huulte vahelt pruuni sülge.
Me jõudsime kohale. Me olime pool maailma läbi sõitnud. Suvemaja lõhnas sooja tolmu ja surnud mardikate järele ning teenijatüdruk ja ema pidid seda kõigepealt tuulutama ja puhtaks pühkima, enne kui toodi sisse korvid, kohvrid ja kinninööritud rullid.
Me seadsime end sisse. Sel aastal oli meil mõlemal tüdrukul lubatud magada siniselillelise tapeediga toas. Hommikuti paistis mulle päike soojalt näo peale. See oli õnn. Joosta paljajalu läbi liivaluidete – läbi metsatuka mereni, märg liiv varvaste vahel, paljas tagumik õhu käes, oli samuti õnn. Ja piknikul võiga määritud musta leiba süüa, oli õnn. Päevad, päevad, päevad – igaüks neist algas uuesti, oli väga paljutõotav, igaüks vaibus heledasse öösse. Alati oli valgus.
Millal siis toimus see pisike murrang, märkamatu muutus? Midagi oli teisiti. Mis sai valgusest? Oli september. Sai küllalt.
Linnakorteris avanes kriuksudes uks. Ema tГµmbas kardinad eest. Seal nad seisidki, oma kummituslikes valgetes katetes. Kas nad Г¤rkavad nГјГјd Гјles?
Normaalne
VÕSU RANNAS SUMPAN MA ema käekõrval läbi liiva. Liiv on soe, pehmelt vajuvad mu varbad. Siis tulevad meile vastu paar täiskasvanut, jäävad seisma, hakkavad emaga juttu rääkima. Ka mina pean seisma jääma. Nad räägivad mingit täiskasvanute juttu, millest ma ei saa aru.
Mis mind aga huvitama hakkab, on üks väike inimene, sama suur kui mina, kes ripub samuti ühe täiskasvanu käe otsas. Väikesel inimesel on blondid juuksed – aga rohkem ei märka ma tema näost enam midagi, sest mu pilk on vajunud madalamale, jäänud kinni millessegi, mida ma ei ole veel kunagi enne näinud. Hirmus, sellel väikesel inimesel on üks kummaline tilpnev väike Asi, mida teistel, minul ja mu õel, kui me paljalt ringi jookseme, sugugi pole. Sellist asja ei saa