Minu maailm. Romantiku(te) heitlused

Tiit Pruuli

Ma tahan kõike. Hinnaalanduseta, odava väljamüügita. Tahan nautida seda, kuis viin oma reisirühma läbi kõrbe nagu Mooses, ja tahan istuda üksi suurlinna pohmellises hommikuhämus. Tahan nutta väikeses külakirikus ja naerda neegrinaise suures süles, tahan rääkida Kierkegaardiga vaikusest ja hüpata Jay-Z kontserdil röökivas rahvamassis. Tahan olla ilmamaa serval – põhja- ja lõunapoolusel, lennata Padmasambhavana Himaalaja kohal, sõita rongiga läbi Venemaa, juua šampanjat presidentidega. Tahan vaadata maailma süütalapse silmadega, enne kui Damaskuse teras rebib mu patust keret. Tahan surra ja uuesti sündida. Ja armastada, armastada, armastada. Lõputult. Nendest tahtmistest on sündinud see raamat ja inspireeritud mu reisid. Lähen jälle, kuigi tean, et on hea, kui saan kübemegi sellest, mida igatsen. Tegemist on “Minu” sarja sajanda raamatuga.

Tiit Pruuli

Minu maailm

Miks minnakse reisima?

Ma ei tea, kas ma olin Artur Soometsaga enne meie kihlvedu kunagi silmast silma mõne asjaliku lause vahetanud või mitte. Ilmselt mitte. Võimalik siiski, et olime möödudes teineteisele noogutanud ja pobisenud midagi eestlaslikku nagu „tre“ või „mm“. See on pisikeses riigis üsna tavaline, et kui arvamusliidrite enamus mahub Swissôteli suurde konverentsisaali ühisele lõunasöögile, siis ei ole üllatusi. Kõik arvavad, et teavad kõigi arvamusi. Kõik teavad üksteist ajaleheartiklite, saatkondade vastuvõttude või vähemalt kuulujuttude põhjal. Kõigil neil kolmel viisil oli tulevane reisipartner Artur Soomets mulle tuttav.[1 - Arusaadavatel põhjustel on selle loo prototüübi tegelik nimi siinkohal muudetud.]

Artur Soomets, Eestis tuntud isik, on ettevõtja, kes alustas oma kooperatiividega juba siis, kui ülejäänud 900 000 eestlast õõtsusid lauluväljakul ja kaevasid rahvusraamatukogu ümber kraave. Artur oli selleks ajaks juba lõpetanud algaja nõukogude ärimehe põhitöö – T-särkide ja rahvuslike pisitrükiste müümise. Ta kaevas maad – pani turvast kottidesse ja saatis selle Rootsi potipõllumeestele. Äri oli imeline, Rootsis kasvasid mühinal kõigi proua Karlssonite kummipuud ja Eestis härra Soometsa rahapuu.

Stockholmi vahet käies tekkis algajal ettevõtjal igasuguseid tuttavaid, kes talle eduka äri ajamiseks hulgaliselt häid nõuandeid jagasid. Eestlaste aitamine oli toona igale rootslasele nagu omamoodi auasi, nii nagu nad olid teise maailmasõja ajal aidanud juute, norralasi ja taanlasi, 1950ndatel Jugoslaavia ja Ungari põgenikke, 1960ndatel poolakaid ja kreeklasi, 1970ndatel tšiillasi, argentiinlasi, uruguaylasi ja süürlasi, 1980ndatel Iraanist, Iraagist ja Aafrika sarvelt Skandinaaviasse saabunuid. 1990ndate eestlaste aitamine oli esmalt sama melodramaatiline kui Olof Palme aegsed arengumaade päästeaktsioonid. Aasta-aastalt lisandusid sellele abile aga omakasupüüdlikud kõrvalnoodid, ent Soomets oli Rootsile siiski südamest tänulik.

Ajal, mil enamik postsovetlikku eliiti kandis viigipükste juures veel valgeid sokke ja oli just avastanud, et Adidase dressidel on kolm, mitte neli triipu, tegi Artur Soomets juba vahet Salvatore Ferragamo ja Armani kingadel ja kui keegi oleks osanud nuusutada, oleks ta aru saanud, et proua Soomets on esimene naine kodumaal, kes kasutab Chaneli lõhnaõlisid. Enamiku Rootsis õpitust kiitis noore Soometsa pea ja süda heaks. Ainult ühte ei suutnud ta järele teha. Kui ta külla läks, võttis ta mõistagi kaasa pudeli veini või muud sobivat alkoholi. Peo lõppedes ei pakkinud ta iialgi kaasatoodud ja peo käigus pooleldi ära joodud pudelit rootslaste kombel portfelli ega viinud koju tagasi. Ei iialgi. See tundus talle maailma väiklaseim käitumine. See väiklus oli Arturile sama võõristav kui tema uusrikaste vene kolleegide laia joonega pidutsemine ja hooramajades käimine.

Rootsis jäi Soometsale muu kasuliku kõrval silma ka see, et inimesed annavad hirmu ja kaastunde ajel raha palju vabama käega välja kui rõõ