Minu TЕЎehhi. Parajad Е vejkid

Kristel Halman

Mu välkkiire otsus ühe suvenädala jooksul Prahat avastada kujunes hoopis aastatepikkuseks armastuslooks Tšehhi ja tšehhiga. Neist nüüd igapäevaselt eemal olles tunnen, et kuskil minus on peidus pisike tšehhitar, kes aeg-ajalt pead tõstab, kui kõrvu kostab tuttav veider-kaunis-susisev slaavi keel mõne lõbusa uue aja Švejki suust. Siis meenutan nostalgilise muigega aega, mis sai veedetud nii majesteetlikus Prahas kui ka maamehelikult sõbralikes külades ja õdusates väikelinnades. Kord hämarates veinikeldrites jumalate jooki maitstes, mööda laasi ja losse uidates, koolilastele tarkust jagades, siis aga närve proovile pannes ametkondi väisates, suurlinliku ükskõiksusega võideldes või riiki uputava veevooluga silmitsi seistes. Eevaülikonnas modellid reklaamplakatitel, balli pidavad jahimehed, autoritaarsed kõrtsmikud, piitsadega lihavõttepühilised, pikantse suuvärgiga veinimeistrid, svipsis kanuutajad ja riigi jõukaimad lapsukesed… Kui mälupiltide virvarr kripeldavaks igatsustundeks kasvab, tuleb vana head Tšehhimaad taas oma silmaga kaema minna.

Kristel Halman

Minu TЕЎehhi. Parajad Е vejkid

Perele, lähedastele ja Tšehhi sõpradele

SISSEJUHATUS

Lapsena meeldis mulle kodus vanemate raamatuid sirvida ja mõelda, mis lood nende värviliste kaante vahel võiks peituda. Peas olid enamiku riiulis olevate raamatute pealkirjad ja see, mis järjestuses nad mu vanemate elutoa sektsioonkapi riiulitel asetsesid. Kirjandust oli hunnikute viisi ja igasugustel teemadel, sest tavalisel Nõukogude Eesti inimesel oli ju võimalik raamatuid soetada tühiste kopikate eest. Iseasi, kas kõiki neid teoseid ka loeti. Kahtlustan, et nii mõnegi saatuseks võis olla lihtsalt seal riiulil seismine. Eriti veendunud olin ma selles ühe tumesiniste kaantega eksemplari suhtes, mille kaanel oli tuhmunud kullakarva tähtedega kirjutatud „Tšehhi-eesti sõnaraamat“. Välja antud aastal 1966, kirjastuses Valgus. Kellel meie peres küll seda mõttetut raamatut iial vaja võiks minna? 1980. aastatel ETVs näidatud musta ja valge koera, Rumcajsi või maksikoer Fíki multikate saatel üles kasvades ei osanud ma neid veel Tšehhi ja selle keelega seostada. Ka populaarses ja igasuvises, Tallinna külla tulnud Tšehhoslovakkia lõbustuspargis saadi ju eesti või vene keelega hakkama. Aga nii piinav see raamatuküsimus minu jaoks ka ei olnud, et vanematelt aru oleksin pärinud.

Palju aastaid hiljem, kui olin täiskasvanuna oma esimese külaskäigu Tšehhimaale juba teinud, avastasin selle sõnaraamatu vanematekodus uuesti. Seekord nägin ma raamatu olemasolul enda jaokski mõtet. Ja järsku huvitas mind, kas ka mu vanematel oli seda soetades mingi mõjuv põhjus olnud. Sirvides märkasin sinise pastakaga alla joonitud kohti, järelikult oli keegi selle raamatu kallal ikka töötanud. Ema käest uurides selgus, et süüdi oligi too Tšehhoslovakkia lõbustuspark. Noore neiuna seal sõbrannadega käies olevat tüdrukutel tekkinud pargis töötanud tšehhi poistega vestlus ja kuna poiste vene keel oli olnud peajagu parem minu ema omast, siis mulje avaldamiseks ja suhtlemise lihtsustamiseks valis ema endale hoopis raskema tee – tšehhi keele õppimise! Ehk helisesid noore neiu südames ka romantilisemad noodid, sest nii palju aastaid hiljem mäletas ta veel vaid üht tšehhikeelset sõna: láska, eesti keeli armastus.

Láska oli ka põhjus, miks sattusin mina varsti peale esimest, saatust muutvat Prahas käiku elama just sellele maale ja linna, mis oli olnud mu ema noorpõlve unistuste reisisiht. Sinna tal tolleaegsed otsustajad minna ei lasknud. Kiindumus tšehhide, Tšehhi ja Praha vastu oli minus kiire tekkima ja miski mu peas ütles juba külastuse viimasel õhtul: sellest saab kunagi mu kodu. Maagiline Praha sai mu kodulinnaks kümne kuu pärast ja jäi selleks järgmiseks üheksaks aastaks.

Järgnev ei ole reisijuht, mis juhataks lugeja täpselt ühe või teise vaatamisväärsuse juurde ning lisaks piletihinnad ja muu praktilise info. See on objektiivsete tähelepane