Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist
Rainer Jancis
Rainer Jancise autobiograafiline raamat “Metro Luminal” vaatleb samanimelise ansambli sündi ja kujunemist läbi kolme aastakümne. Vaatluse all on 1980ndate aastate lõpu M. S. Gorbatšovi aegne Nõukogude Liit, 90ndate metalliäri aegne Eesti ning muteerunud tänapäevane Eesti Euroopa osana. Näeme autori isikliku loomingulise maailma vormumist ning kunstniku käekirja teket. Tegelaskujudena jooksevad läbi värvikad isiksused sõprade, tuttavate ja lahkunute näol, kellest nii mõnedki on tuntud avaliku elu tegelased. Raamatut on üritatud kirjutada, mitte niivõrd autobiograafiana, kui lennuka ja humoorikate detailiderohke üleüldisema sisekaemusena, mis mõtestab käesolevat hetke ning elu laiemalt. Autor püüab mitmekülgselt avada oma heliloomingu ja pillimängu telgitaguseid, sealjuures mitte jääda tuimaks ning spetsiifiliseks, vaid pigem mõtestada kõik üheks kultuuriliseks tervikuks, millest tuksub läbi ajastu vaim ning mille soontes voolab relvitu kunstniku mäss väikekodanliku mugavuse vastu. Antud teos täiustab Eesti muusikaajaloo mosaiiki lisades teistsuguseid vaateid juba olemasolevatele samateemalistele raamatutele. Kindlasti ei saa alahinnata endale muusiku vande andnud autori põhjalikke teadmisi ja laialdast silmaringi muusikas, kogemuste kaudu distantsilt vaadelduna ka teatud määral eneseiroonilist lähenemist. Kahtlemata ei ole võimalik ennast näha objektiivselt, samas on meie kõigi maailm vaid meie endi mõistmisvõime piiridesse mahtuv fiktsioon.
Jancis Rainer
Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist
Rainer Jancis, 2014. Foto: Peeter Laurits
LГµpp on ees
Nende lehekülgede vahel lookleb minu elu vaadelduna peamiselt läbi ühe valitud raami. Omaette eesmärgina võib näha antud piirjoonte lõhkumist. Mitte just sarnaselt antiigipoodi mootorsaega sisse marssimisega või liivakastis mängides dünamiidirulli ühest käest teise hüpitamisega.
Loodetavasti aitab luupainajatest pihtimine neid lahti seletada ka minu enda jaoks ning seeläbi rajada tee vabaduse suunas. Loodan siiralt, et trükises nähakse korralikku annust eneseirooniat ega takerduta liialt tõsimeelsusesse.
Tähtede seis tundus raamatu sündimiseks olevat soodne ning pärast mitut kuud väldanud Hamleti monoloogi otsustasin selle siiski kirja panna. Pigem üritasin luua ilukirjanduslikku teost – elukäikudel, unenägudel ja unistustel baseeruvat novellikogu. Kätt südamele pannes tunnistan, et kirjaniku leib ei ole magus ning hingevere loigus lebava haavatud gladiaatorina jään ootama lugejate diagnoosi. Hullumajas oli selleks nõrgim võimalik diagnoos 7B, mis märgistas vist psühhopaati; suutsin edukalt teeselda ja pääsesin peale insuliiniravi ja elektrišoki veel ka Nõukogude armeest.
Kindlasti ei tahaks emigreeruda ega pesapallikurikatega varustatud sõpradega malakapeitust mängida. Elu lõpp on traagiline sündmus ning sisimas loodetakse ikka, et see saabub loomulikul teel. Enesetapust rääkimine on Metro Luminalist kõnelevale raamatule igati kohane avasõna, sest oleme olnud läbi aegade enesetapjate klubi liikmed. Mina soovitaksin igatahes üldnarkoosi all kellapommi versiooni. Arvestades Alzheimerit, vanadusega saabunud varajast dementsustumist ja kauaaegset praktikat kriitikute märklauana, mille tagajärjel arenenud soomus teeb minust paraja vaimukrokodilli, pole minu enda suitsiid kuigi tõenäoline.
Sarnaselt mõningate filmiteoste lõpu- või algustiitrites jooksvate teadaannetega, võin minagi etteruttavalt nentida, et raamatu sündmustik põhineb reaalsetel sündmustel, tegelased ei ole välja mõeldud ning võimalikud toimepandud kirjeldatud hämaramad tegevused on aegunud, kriminaalsemad karakterid surnud ning seoski nendega on olnud pigem teoreetilist laadi.
Kui see raamat aitab kellelgi mõista, et praegune hetk ongi see imeline võimalus, mis meile on antud ning homme on võib-olla hilja, siis kardan, et väga palju sügavamat sõnumit mul edastada polegi.
Et minu mГµttekeskkond ja elu on suuresti seotu