Piano pianissimo

Sven Kullerkupp

Sven Kullerkupp on eesti muusik – klassikaline ja džässpianist, soolo-, stuudio- ja ansamblimuusik, fonogrammitootja, helilooja, arranžeerija, pedagoog ja mida kõike veel. Aga peale selle on Sven ka osav sõnaseadja ja lugude jutustaja. Humoorikad lapsepõlvepildid, elumuutvad kohtumised ja uskumatud seiklused alates sügavast stagnaajast, konservatooriumis õppimisest ja muusikutee käänakutest kuni hullude üheksakümnendateni on kaante vahele saanud nõnda, et raamatut on raske käest panna.

Oma koht on neis lugudes Lilian Semperil, Bruno Lukil, Sergei Manukjanil ja Onu Bellal ning ka Gruusial, Armeenial ja Viru hotellil.

Raamatu katkend pälvis Loomingus 2016. aastal ilmumise eest ajakirja debüüdi aastaauhinna.

Sven Kullerkupp

Piano pianissimo

SUUREM OSA RAAMATU SUМ€NDMUSTIKUST leiab aset sГјgaval stagnaajal, mil kerget sula lГµhna oli juba Гµige pisut tunda.

Raamatu algus – lapsepõlv ja muusika algõpingud – hõlmab ajavahemikku 1961–1980. Edasi on juttu õpingutest konservatooriumis ja muust elust-olust aastail 1981–1990 ning lõpetuseks pöörastest üheksakümnendatest.

Raamatu kirjutamise mõte tuli täiesti ootamatult ühel uneta ööl. Lugusid oli kogunenud nii palju, et ennastki ajas naerma, kui möödunule mõtlesin. Seetõttu otsustasingi selle kõik lõpuks kirja panna.

В В В В Sven Kullerkupp

Muusa pГµsemusi

EI SAA SINUST KUULSAT LAULJAT, kui sa pole ilus mees. Lauluoskusega on nii ja naa, aga ilus peab olema. See on põhiline. Muidugi, hääl peab olema tugev ja see peab värisema, aga ainult siis, kui sa ise tahad, mitte nagu jumal juhatab. Ja mis kõige tähtsam: jutt peab sul libe olema, et kõik, kes seda kuulama jäävad, libiseksid nõnda, et terveks ei jää enam ükski kont ega könt. Kui siis need kaks omadust on olemas – ei, siiski kolm –, ilus mees, kõva hääl ja libe jutt… Ja üks asi veel: peas, otsmiku taga peab olema kõlakoda. See annab häälele erilise sügavuse, kuigi ajul on siis vähem võimalusi. Ruumipuudus, mõistate isegi! Kui ühte toredasse koljusse peavad ära mahtuma nii aju kui ka kõlakoda, kannatab üks neist paratamatult. Kui aju on suurem, siis kõlakoda väiksem – järelikult kehvem laulja. Kõlakoda suurem – ajul vähem ruumi. Igal juhul ilma suure kõlakojata sa laineid ei löö. Kuulsaks lauljaks ei saa. Siiski olgu üks omadus veel: ilusad riided peavad ka olema. Vaat siis ei peata sind enam miski.

MIKS ma sellest kõigest räägin? Sellepärast, et minust pidi saama Georg Ots. Enne kui asume asja juurde, väike selgitus. Minu vanaisa Martin ja vanaonu Oskar olid igavesed sõnadeväänajad. Iga viimane kui sõna sai neilt oma õnnistuse, nii ka ilus väike kirikuküla Ambla. See muutus Põmblaks ja kõik said aru, millest jutt käib.

Niisiis, kui ma sündisin, käisid Põmblas kõik külaeided mind nagu Jeesuslast imetlemas. Messias on tulnud! Lõid kahte kätt kokku ega jõudnud küllalt pead kõngutada. Ise ma seda ei mäleta, aga nõnda on rääkinud mulle tädi Valve, kes pani ise ka väga imeks, et alles ta sündis, kui juba tulid Robertino Loreti ja Georg Otsa laulud nagu plaadi pealt. Külarahvas ajas silmad suureks ja hüüdis: „Uus Georg Ots on sündinud!“ ja „Elagu Georg Ots!“. Nii rääkis mulle tädi Valve.

Igapäevased käijad Senka-Meeta ja Tala-Marta, kes olid minu esituses ära kuulanud kõik Georg Otsa ja Robertino Loreti laulud, jätkasid vanaema Martaga juba köögis. Seal pandi paika maailmapoliitika ja arutati läbi kõik küla jooksvad küsimused. Senka-Meetal olid küla kõige nobedamad jalad, ta oli justkui kondiauruga liikuv Facebook. Juba enne lõunat teadis terve küla, mida Tammiste köögis räägiti.

MINU vanaema Marta oli autoriteet: nagu tema ütles, nii jäi. Ühel päeval selgus, et minust ei saagi Georg Otsa. Ise ma selle üle eriti ei kurvastanud, aga Senka-Meeta ja Tala-Marta olid väga pettunud. Õieti mulle ühel päeval lihtsalt ei meeldinud enam laulda. Ei taha ja kõi