Minu Küpros. Põsemusid ja päike

Käty Gavriilidis

Jah, ma tean, mu lugu kõlab kui muinasjutt või klišee. Tutvun Kreekas Vladimirosega, kes elab ja töötab Küprosel. Me abiellume ja ma kolin koos temaga sellele imelisele palmisaarele uut elu alustama. Siin õpin nautima mereandide suussulavat maitset ja küproslaste lemmikjooki jääkohvi. Töötan erinevates kohtades, otsin enda ellu rohkem kunsti ja püüan seda ka lõuendile saada. Minu siinne kodulinn on Limassol, kuid üritan võimalikult palju avastada kogu saart – maalilisi mägikülasid, pealinna ja Põhja-Küprosel asuvat Türgi-poolt. Nüüdseks olen siin elanud juba üle seitsme aasta. Sellesse võrratusse Vahemere saareriiki on väga kerge armuda. Küprosel on omapärane, mõrkjalt magus lõhn – veidike kaneeli ja värsket kohvi, mõni õitsev igihaljas taim, natuke jasmiini, äsja niidetud muru. Mind ootab siin ees sooja südamega rahvusvaheline seltskond. Kohalikud on rõõmsameelsed, muretud ja külalislahked ning vahel kimbutavat koduigatsust peletavad armastuse hõng, päikeselised päevad ja maitsev toit.

Käty Gavriilidis

Minu Küpros. Põsemusid ja päike

SISSEJUHATUS

Vastupidi paljudele teistele eestlastele olin ma oma eluga Eestis sada protsenti rahul ja ei unistanud kunagi välismaale kolimisest. Siiski jõudis kätte päev, mil pidin jätma maha kõik oma sõbrad, armastava pere, unistuste töö kunstikoolis ja pool südant. Lennukiaknast välja vaadates ja jälgides, kuidas mu roheline kodumaa aina kaugeneb ja kaugeneb ning kõik need tuttavad lõhnad ja paigad kilomeetrite taha hämarduvad, tundsin ma, kuidas hingamine muutub raskemaks ja südamesse tekivad teravad nukruspisted. Hoolimata sellest tõotasin endale, et kus tahes ma ka ei ole, olen ma õnnelik, ma saan hakkama, ma naudin! Elunautimine on Küprosel kerge, sellest saab minu suurim hobi.

See on minu lugu sellest, kuidas ma 2009. aasta sügisel värske abielunaisena Küprose sooja päikese alla elama kolisin. Mu gruusia ja armeenia juurtega, Kreekas üles kasvanud abikaasa Vladimiros oli Küprosel juba mitu aastat elanud ja töötanud, seega otsustasime peale Eestis toimunud tagasihoidlikke pulmi siia kolida. Minu suureks üllatuseks ootas mind sel saarel ees sooja südamega rahvusvaheline seltskond, kes meid avasüli vastu võttis. Küpros ongi üks suur rahvaste paabel – kohtun siin igast maailma nurgast pärit inimestega. Õpin siin palju uut, kogen paljusid asju ja tundeid elus esimest korda ning omandan teadmisi ja oskusi, mida vaid see, nii hingematvalt kaunis ja samal ajal lohakalt veider palmisaar pakkuda saab.

Praeguseks olen Küprosel, päikeselises Limassoli linnas juba seitse aastat mööda saatnud, tutvunud läbi ja lõhki siinse kultuuri, köögi ja rahvaga. Olen kohtunud inimestega, kelleta ma oma elu nüüd enam ettegi ei kujutaks, avastanud maailma ja mis kõige tähtsam – iseend.

See raamat on minu lugu, mis tutvustab elu Vahemere paradiisisaarel KГјprosel, pakkudes samal ajal nГµuandeid, kuidas tulla toime tapva koduigatsusega.

Tahan tänada kõiki, kes ei laskud mul end algusaegadel üksikuna tunda, kõiki, kes olid minu jaoks nende suurte muudatuste ajal olemas. Aitäh teile, kes mulle Küprosele külla tulid, mulle kirjutasid-joonistasid, kes mind Kalevi kommide, eestimaiste ravimtaimede ja muu kodumaise kraamiga varustasid, aidates nende väikeste tähelepanuavaldustega tajuda, et vahemaa ei mängi tugevates suhetes mitte mingisugust rolli. Armastan teid kogu oma südamest ja pean väga kalliks! Erilised tänusõnad tahan edasi anda raamatu toimetajale Mae Lenderile, kes oma positiivse suhtumise ja hea nõuga raamatu valmimise nii lihtsaks ja nauditavaks muutis.

KГјpros,

sГјgis 2016

„KÕIK, KÕIK ON UUS SEPTEMBRIKUUS“

Mäletan veel, kuidas see Olivia Saare luuletuse lõpulause esimesel septembril kooliaasta avaaktuse kõnes kõlas. Seisin trepikontserdil koos teistega kooli ees, kott täis uhiuusi koolitarbeid. Mu kõrval oli naeratav rosinasilmne onutütar Angela, me vaatasime esinejaid ning kiitsime teineteise uusi kooliriideid