Püha kaljukitse radadel. Nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias
Vladimir Wiedemann
Vladimir Wiedemann oli üks 1970ndate Eesti hipi-underground’i keskseid kujusid. Ta omandas Tallinna Pedagoogilises Instituudis kõrghariduse vene filoloogias, täiendades end ka semiootika vallas. “Püha kaljukitse radadel” on Vladimir Jah Guzmani pseudonüümi all varem ilmunud vene keeles. Teos pakub magus-maagilist sissevaadet Vladimir Wiedemanni seiklustele Kesk-Aasias, mida ta külastas korduvalt alates 1970ndate teisest poolest. Siit sujub kulgemine mööda müstilisi pühapaikasid, Dušanbe turgusid, hüpnootilisi mäeahelikke, Lenini tänavaid kolme Lenini ausambaga ning nasvai, najaki või kanepipläru aurudes siserännakuid, mis võivad tipneda kohtumisega igaviku Buddha endaga. Samuti kuuleme nõukogude aja ilmselt kurioosseimast äriplaanist – trükkida koraani otse KGB ruumides Tallinnas ja müüa neid üüratu vaheltkasuga Kesk-Aasiasse, ning mitte jääda seejuures vahele. Terje Toomistu, antropoloog
Vladimir Wiedemann
Püha kaljukitse radadel. Nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias
EessГµna
Vaatamata Nõukogude Liidu püüdlikule poliitikale kontrollida ja juhtida (ning seega piirata) inimese elukaart ja meelepilti, oldi 1970. aastate Nõukogude Eestis siiski – küll läbi raudse eesriide kõverpildi – küllaltki hästi kursis samal ajal läänes toimuvaga. Kujutlusvõime jõudis kaugemale kui Nõukogude Liidu tsensuurihaardes infoväli.
1960ndate lõpus haaras Ameerika ja Lääne-Euroopa noori plahvatuslik sotsiaalne idealism, kulmineerudes legendaarse 1968. aasta Armastuse Suvega läänerannikul ja massiivse Woodstocki festivaliga idarannikul 1969. aastal. Hipiliikumisena tuntud globaalne pööre sillutas vikerkaarevärvilise tee kosmosesse, väljendudes psühhedeelse rokkmuusika laines, uut Veevalaja ajastut kuulutavas new age’i liikumises, aga ennekõike noortes endas, kes ei nõustunud jäikade sotsiaalsete iganditega ning otsustasid elada oma elu isemoodi. Areng rahvusvahelises meedias võimaldas selgesti visualiseerida koledusi Vietnamis, mis oma võika tõelisusega lõikas sügava lõhe turvalisse teadvusesse. Midagi raputas kogu esteetilist universumit, Swami Prabhupada ümber paisus Hare Krišna liikumine ja Steve Jobs sai happetripist inspiratsiooni.
Ka Nõukogude Liidus kujunes oma hipikultuur, mis olemuslikult küll sarnanes lääne hipiliikumisega, kuid ümbritsev sotsiaalkultuuriline süsteem tingis selle erinevaid väljendusviise. Olles inspireeritud idamaistest usunditest ja ihaldades sümbolkaupa eakaaslaste juurest „vabas maailmas“, olid hipid Nõukogude Eestis juba siis globaalse maailmatunnetusega noored. Nad kasvasid üles, kuulates Jimi Hendrixit, Janis Joplinit, Deep Purple’it või Mahavishnu Orchestrat, ning tundsid endaski pulbitsemas maailma noorte protestimeelsust. Soome televisioon avas Eesti noortele akna maailma ning siin toimus rohkem muusikafestivale kui kusagil mujal Nõukogude Liidus. Ja siis veel see spirituaalne kulgemine, see sisemaailma psühhedeelne revolutsioon, iha transtsendentse kogemuse järgi.
Foto: Terje Toomistu
Vladimir Wiedemann (snd 1955) oli kahtlemata üks 1970ndate Eesti hipi-underground’i keskseid kujusid. Juba teismelisena hakkas ta kahtlema nõukogude propagandas ning otsima viise, kuidas haridussüsteemi pakutavat teadmistepagasit laiendada. Ta omandas Tallinna Pedagoogilises Instituudis kõrghariduse vene filoloogias, täiendades end ka semiootika vallas. Tohutu mälupangaga autori kirevast elust võiks mõne killukesena esile tõsta maagia-alaseid eksperimente tema nooruspõlve Tallinnas, pühendunud meditatsiooni- ja joogapraktikat, pööraseid kanepiseiklusi Kesk-Aasias, põrandaaluse trükitööstuse rajamist KGB ruumides, tihedat läbikäimist siinse suurguru Mihkel Ram Tammega (1911-2002), fiktiivabielu kaudu Kolumbiasse põgenemist 1987. aastal, paari dekaadi Berliinis, pikaajalist koostööd venekeelse BBCga ning ärivaistu tänases Londonis. Väljavõtteid tema kirjutist