Назад к книге «Suluseis» [Helen Eelrand]

Suluseis

Helen Eelrand

36aastane tippjalgpallur Erik mõtleb tahtmatult karjääri lõpetamisele, lähenevale keskeale ja võimalikele lastele, keda tema elukaaslane aga ei soovi. Ootamatult satub Eriku teele 17aastane Lily – hukutav kombinatsioon lapsest ja naisest. Seni Püha Eriku laitmatu maine poolest tuntud mees ei suuda kiusatusele vastu panna, sest Lily on äravahetamiseni sarnane oma emale Simonele, Eriku kunagisele klassiõele ja esimesele, noorelt vähki surnud armastusele, keda mees vaatamata vahepeal möödunud 20 aastale päriselt unustada pole suutnud. Kaotatud võimaluse asemel avaneb ootamatult uus. Loomulikult ei saa perekond ega avalikkus niisugust valikut mõista ning peab seda keskealise mehe isekaks kapriisiks… või lausa pedofiiliaks.

Helen Eelrand

Suluseis

2014

2:1

Pole paha seis, kaugeltki mitte. Koondis võidab niigi harva ja Euroopa esikümne meeskondi seda vähem. Aga see võit on täna tulnud ja elevas meeleolus publik hargneb staadioni eest eri suundades õige aeglaselt ning vastu tahtmist.

Erikul ei tohiks jääda kripeldama ka nende meeskonnale löödud ainuke värav. Täna ei löödud seda ju talle, vaid varuväravavaht Ženjale. Tema ise pole teatavasti üle kolme kuu mängida saanud.

Selles see asi ongi.

Kui ikka on. Käsi enam haiget ei tee, üldse mitte. Treenida on ta saanud juba neli nädalat ja tänaseks mänguks lubas koondise arst ta vähemalt üle pika aja varumeeste pingile. Valu ongi rutiinne asi, samas õnneks päris lihtsalt vaigistatav.

Loomulikult teab Erik, et täna olnuks väga haruldane pingilt platsile pääseda. Ta teab sedagi, et ilmselt poleks sellel mängu seisukohast mingit tähtsust olnud…

Mida Erik aga ei tea, on see, kas ta seda üldse päriselt tahabki. Või kas tema enda jaoks sellest eluliselt midagi muutus, et tänases sensatsioonilises mängus tegi kaasa Ženja, kes on viimasel ajal platsil suurepärane olnud. Kade ta küll olla ei oska ega viitsi. Kelle peale? Varuväravavahti tunneb ta ajast, mil too oli kolmteist.

Samas pole asi ka kolmes aasta jooksul juhtunud üksteisele järgnenud vigastuses.

Erik peab silmas päris tahtmist – hasarti ja ahnust. Seda, mis teda viimased kakskümmend aastat enamjaolt saatnud on, ja mille kohta ta alles ühel päeval üsna hiljuti kohkumusega avastas, et see ühtäkki kusagile kadus.

Sedasorti tühjus hirmutab Erikut, nagu oleks ta mõnest olulisest kehaosast ilma jäänud. Liiga kaua oli see seni tema teadvuses püsinud. Loomulikult võib ka selle tunde sarnaselt küünarnuki, põlve või reiega külmaspreiga üle lasta, et valu mitte tunda. Iseasi, kui kauaks.

Ta sulgeb garderoobiukse ja suundub aeglasel sammul parklasse. Võinuks ju ka jalgsi tulla, staadionilt koju on vaevalt kilomeeter kõndimist, aga ta ei salli ega pole kunagi sallinudki oktoobri lödist ilma. Sellist, mis ähvardab küll talvega, aga pole seda ometi veel mitte. Tegelik pimedus ja külm ootavad siiski veel ees.

Kahe nädala pärast, oktoobri eelviimasel päeval saab ta 36, ja see mõte häirib eesseisvast kaamoseperioodist paraku veel rohkem.

„Va-ban-dust!” kostab äkki hele kilge ja Erik seisab täiesti ootamatult silmitsi kahe tumeda, pisikese kapuutsis koguga. Silmitsi on ilmselt vale öeldagi, sest hõiske kuuldavale toonud olend ulatub talle vaevalt lõua alla. Erik kissitab tänavalaterna valguses silmi.

„Kas ühe autogrammi ja pildi saaks koos teiega, palun?!” tulistab üks väike olevus edasi ning just see kõrge, aga kähe hääl kombinatsioonis kärsitu ning resoluutse kõnemaneeriga on põhjus, miks Eriku süda korraga löögi vahele jätab. Seda tunneb ta tõesti kogu kehaga. Kui arstide poolt väga regulaarselt üle kontrollitud süda korraks ei löö, on see suur ehmatus. On ju ennegi leidunud neid, kes väljakul infarkti saavad.

Ta pole seda häält kuulnud 16 aastat, veidi kauemgi. Sama kaua pole ta näinud näolappi, mis karvase kapuutsi varjust vaevalt välja paistab, aga mis tundub uskumatult sarnane kellegagi… Kellegagi, kelle Erik pidas vajalikuks oma mälust kustutada selleks, et elus ku