Printsi poole teel
Aune Past
Kas inimene saab olla liiga kohal? Päris lõpp-peatuses ja -punktis? Kohe nii kohal, et enam ei kiusa ükski uudishimu ega igatsus? Pistad varbad sooja merre ja oled õnnelik. Keha tunneb, et ilus on olla. Eks on pikk maa tuldud ka, et kohale jõuda. Monacosse. „Kas kobe steik sobib?” küsib minu Prantsuse Sõber restoranis. Noogutan. Kui kelner taldriku imepisikese lihatükiga mu ette asetab, mõtlen, et see riik on ikka tilluke küll ja nende mõistes kobe lihatükk on eestlase arusaamade järgi suisa mikroskoopiline. Sõber vaatab mind ootusärevalt, nagu vaadatakse inimest, kellele on just avatud uks pühamusse. Laual on lihamaailma tipp: Jaapanis õllega joodetud ja sakega masseeritud veise lihast Kobe steik. Nõukogude Liidus oli iga piiripunkt vabasse maailma kui uks pühamusse. Tolle ukse taga, oma arvatavas lõpp-punktis avastasid aga üsna tihti, et oled jõudnud valesse kohta või vale inimesega. See iseendas reisimise raamat pakub mõtisklusi, elamusi ning mälestusi, mille taustaks on autori lapsepõlvest pärit unistus printsist. Ja kaugest maast Monacost. Ka leiavad siit teeviitu Monacos uitajad või uitamisest unistajad.
Aune Past
Printsi poole teel
Printsi poole teel
Igal vabal hetkel, igal võimalusel püüan end Monacosse sättida. Olen hoidnud Monacot kui muinasjuttu, minu suhe temaga on nagu kauakestev kahepoolne võrgutusmäng: mina katsun kabedamalt kõndida ja Monaco võrgutab mind üha enam ennast unustama. Kunagi ei teki tüdimust, sest ükski kohalolek ei ole nii pikk, et sattuda rutiini. See, millest jutustan, on minu Monaco. Võib-olla pole sellist paika maailmas olemaski, võib-olla on see rohkem unistus kui tegelikkus. See on paik, kus magavad muinasjutud. Ja elab Prints. Või on temagi vaid osa muinasjutust?
Pikal teel Printsi poole olen otsinud ennast, olen otsinud Printsi ja olen otsinud eestlase identiteeti. MГµndagi on leitud.
Prints Monaco
Monacosse jõudmine on olnud aastakümnete pikkune tee. Seepärast palun reisihimulistelt pisut kannatust. Loo selguse pärast peame enne Pariisi Nuustakul, õigemini Raplas ära käima. Mälestustekild on sellest, kuidas sügaval nõukogude ajal üks rajoonikeskuse tüdruk Monacost unistama jäi.
Eks ole ju nii, et reisile läheme oma ootuste ja eelteadmistega, me näeme maailmas ennekõike seda, mida otsime või millest unistame. Meie kujutlusvõime annab tegelikkusele raamid, pakkudes nautimiseks pilte otsekui kunstigaleriis. See, kuidas me kohti ja inimest lahti mõtestame, annab maailmale värvid, lõhnad, maitsed ja meeleolud. Annab tähenduse sellele, mida kogeme. Me kogeme reisil ennekõike seda, milleks oleme valmis. Kui tegelikkus ootustest erineb, on pettumus kerge tulema.
Olgu, istume siis enne teeleminekut, et saaksin rääkida aastakümnete vanuse loo.
„Näe, vaata, mis ma laka pealt leidsin,” ütleb ema põrandale osutades. Minu ees triibulisel kaltsuvaibal ehk põrandariidel, nagu meil neid kutsutakse, lösutab kulunud välimusega meremehekast. Kastist õhkub külma, heina ja hanede lõhna. Nii lõhnab meie vana suure lakapealsega hobusetall. See on kõige põnevam hoone Kuusiku teel. Tänaseks ei ole siin küll enam hobuseid, kõik on jagatud uuselanike kuurideks. Aga meid, lapsi, kisub sinna lakapealsele koledal kombel.
Õues on vaikne, ei tea, kus kõik lapsed on. Mina olen sel hetkel toas ja oma punasetäpilisest flanellöösärgist suhteliselt eristamatu: põen juba mitu päeva mingit lööbega lastehaigust. Palavikust väsinud, toasolemisest tüdinenud. Muidu vägevad nisukarva patsid kurvalt kahel pool rippu. Paistab, et isegi meremehekast ei muuda päeva paremaks.
Aga ema teab, mida teeb. Mida rohkem keelatud, seda põnevam. On ju laka peale minek meile, lastele, rangelt keelatud. Eks seal on peidus muudki eestiaegset kui ainult õhk vanades rattakummides. Pole vaja, et lapsesuu kõigest kõneleks. Pole meie hoovis last, kes poleks laka peal kolistamise eest „triibulisi” saanud.
Ja nüüd on mu ees hästilõhnav salapärane kast. Kunagi punane olnud kast on veel pesemis