Printsi poole teel

Kas inimene saab olla liiga kohal? Päris lõpp-peatuses ja -punktis? Kohe nii kohal, et enam ei kiusa ükski uudishimu ega igatsus? Pistad varbad sooja merre ja oled õnnelik. Keha tunneb, et ilus on olla. Eks on pikk maa tuldud ka, et kohale jõuda. Monacosse. „Kas kobe steik sobib?” küsib minu Prantsuse Sõber restoranis. Noogutan. Kui kelner taldriku imepisikese lihatükiga mu ette asetab, mõtlen, et see riik on ikka tilluke küll ja nende mõistes kobe lihatükk on eestlase arusaamade järgi suisa mikroskoopiline. Sõber vaatab mind ootusärevalt, nagu vaadatakse inimest, kellele on just avatud uks pühamusse. Laual on lihamaailma tipp: Jaapanis õllega joodetud ja sakega masseeritud veise lihast Kobe steik. Nõukogude Liidus oli iga piiripunkt vabasse maailma kui uks pühamusse. Tolle ukse taga, oma arvatavas lõpp-punktis avastasid aga üsna tihti, et oled jõudnud valesse kohta või vale inimesega. See iseendas reisimise raamat pakub mõtisklusi, elamusi ning mälestusi, mille taustaks on autori lapsepõlvest pärit unistus printsist. Ja kaugest maast Monacost. Ka leiavad siit teeviitu Monacos uitajad või uitamisest unistajad.