Rekonstruktsioon

Rein Raud

Raamatu minajutustajat Enn Padrikut kohtame hetkel, kui ta on kuus kuud tagasi teada saanud, et tal on ravimatu vähk ja väga vähe jäänud elada. Vahepealse aja jooksul on ta ette võtnud ülesande, mida on aastaid edasi lükanud: välja selgitada, miks ikkagi sooritas tema tütar Anni boheemlaste kommuunis koos kolme teise noore inimesega kollektiivse enesetapu, sooviga ilmuda Jumala palge ette. Sündmuste jälgi ajades on Enn otsinud üles Anni omaaegsed tuttavad ja sõbrad, suhelnud kommuunist varem lahkunud inimestega ja käinud isegi Prantsusmaal, kus Anni mõnda aega elas ja õppis. Kõigest sellest kokku joonistubki talle pilt, mis kujuneb ometi ootamatuks ja hirmsamaks kui ta oleks arvanud osata. Autor on ülikoolis töötades ja tudengitega suheldes näinud pealt päris paljude noorte inimeste eneseotsinguid ja postmodernses tegelikkuses sageli rahulduseta jäävat igatsust millegi kindla ja absoluutse järele. Raamat on lugu sellest, mis võib juhtuda, kui niisugune igatsus põimub inimlike ambitsioonidega ja pääseb kontrolli alt välja.

Kui ma alustasin, siis ma ei teadnud, aga nüüd tean: ma ei taha kedagi ega midagi süüdistada, või kui, siis ainult iseennast. Aga mul oli vaja selgust. Ma ei taha hukka mõista, ma tahan mõista – kui suudan.

Viimased kuus kuud minu elus on olnud erilised. Ma olen väga paljude asjade üle järele mõelnud, mis varem mind üldse ei puudutanud. Kui arst mulle ütles, et jah, mul on teile üks halb uudis, aga midagi pole parata, see on tõepoolest vähk, siis ma tegelikult juba teadsin. Ta ei andnud mulle erilist lootust, ütles, et ma pean ise otsustama, kas ma tahan operatsioonile – tõenäosus, et hästi läheb, ütles ta, on minu juhtumi puhul siiski suhteliselt väike. Ja pealegi ei ole mingit kindlust, et kasvaja veidi aega hiljem jälle vohama ei hakka. Ilma operatsioonita andis ta mulle aega kuuest kuust aastani.

Ma teadsin, milleks ma pean seda aega kasutama – et teha ära, mida niigi olen liiga kaua edasi lükanud. Millest muust kui argusest, kahtlusest, kas suudaksin elada selle teadmisega, mida mul tuleb otsida. Ja milleta ma samuti elada ei saa.

Kuus kuud on nüüd läbi, aga ma loodan, et aega jätkub veel nii kauaks, et jõuan korda teha märkmed, mida olen õhtuti pärast oma jutuajamisi kirja pannud, kui kõik veel mälus värske ja valu lubab. Vahepeal olen ma jõudnud rääkida kümnete inimestega, sõita läbi suurema osa Eestit ja käia isegi Prantsusmaal. Mitmetest inimestest on olnud aru saada, et nad ei taha minuga rääkida, mõned jälle justkui oleksid juba ammu mu ilmumist oodanud, et lõpuks ometi saada südamelt ära öelda kõik need asjad, mis on neid aastaid vaevanud. Ja on isegi lubanud mul ennast linti võtta, nii et ma olen saanud jälle ja jälle nende vestluste juurde tagasi pöörduda, lasta intonatsioonidel manada silme ette paljude raskete asjade teadasaamise hetki ja otsida väikeste häälevõbeluste tagant olulisi tähendusi, mis on seni millegipärast märkamata jäänud. Ma olen vastu võtnud kõik, mida olen suutnud nendelt välja meelitada, siis väikestest detailidest suure pildi kokku pannud, ja nüüd ma tean peaaegu kõike, või vähemasti nii palju kui ülepea mõeldav. Ja mida ma ei tea ega saakski tegelikult teada, seda tean ikkagi kuidagi. Ma poleks kunagi arvanud, et minus on peidus ka kirjanikku, aga ma tunnistan kohe üles – mitte et see niikuinii välja ei paistaks – et kui mul on olnud valida, kas jätta kuivade faktide ja tõlgendatud muljete vahele lüngad ja augud kõikjal, kus mul täpne olla pole võimalik, või siis lasta sisetundel end kaasa vedada ja kujutleda juurde, kuidas oleks võinud olla, siis olen ma enamasti kiusatusele järele andnud. Pealegi, suurt pilti see ei muuda. Suur pilt jääb niisuguseks, nagu ta on. Ja mida mina ei tea, seda ei tea enam keegi.

Mõnikord tundub küll, et jooksen ajaga võidu, keel vesti peal. Öid, kus ma ei oksenda, jääb järjest harvemaks ja minu valuvaigistid on järjest kangemad. Ometi, vahel pole abi neistki, siis on