Minu viimane raamat
Andrus Kasemaa
Igatsuste neem. Üksilduse saar. Armastus pudelipostiga. Andrus Kasemaa uus romaan algab armastusjanuse minategelase õnneliku leiuga saarerannast – pudelipostiga leitud kiri Sigridilt, Rootsi tütarlapselt. See vallandab terve fantaasiaküllaste mälupiltide ahela, viib peategelase tagasi ajas rändama, meenutama oma keerulisi kooliaastaid, igavusega täidetud ülikooliperioodi ja mässumeelest kantud sõjaväeteenistust, mis päädib vaimuhaiglas. Kas Sigrid on hullusest piinatud mõistuse sünnitis või on hoopis kõik peategelase meenutatu väljamõeldis Sigridi lõbustamiseks, see jääb juba lugeja enda otsustada. „Minu viimane raamat” on luuletajana tuntust kogunud Andrus Kasemaa teine romaan, esimene, „Leskede kadunud maailm” ilmus Varrakus 2012. aastal.
Andrus Kasemaa
Minu viimane raamat
Minu viimane raamat
Hommikul, kui ma alla randa läksin, lootsin leida pudeliposti. Merepost käib küll ebakorrapäraselt, aga vahel ikka käib.
Ma ise pole kirju leidnud, kГјll aga olen neid merre visanud ja soovinud, et keegi mu kirju loeks.
Viis pudelit viskasin kevadel, mai alguses. Oli ilus soe ilm, vanaisa jäi koju boršisuppi tegema ja ma väntasin vanaema rattaga saare teise otsa. Ratas kiiksus ja kääksus mõnusalt nagu purjelaev. Männid mühisesid soojas lõunatuules. Meri oli nii sinine-sinine ja kaunis nagu kuskilt tsaariaja piltpostkaardilt maha kukkunud. Ammu ei olnud juba sellist näinud. Ja pääsukesed. Sel õhtul tulid isegi pääsukesed kohale. See oli tõesti imeline maikuu algus.
SГµitsin neeme tippu, viskasin pudelid merre. Neptunile oli postimaks kaks aukudega sokki.
Olin ise hooletu ja läksin kaugemale merre. Neeme otsas oli suuri kive, mis läksid veel mööda säärt edasi merre. Võtsin sokid jalast ja kahlasin paljajalu sügavamale, et pudel liiga randa loksuma ei jääks, et saaks rannavarjust kohe hea hoo sisse. Nii-öelda orbiidile. Ja et ma ikka näeksin, kuidas ta läheb nagu part üle mere, vaikselt loksudes ja laintel õõtsudes, ning loodaksin siis päevi ja palvetaksin oma pööningukambrikeses, et ta ka kohale jõuaks. Kuhugi.
Imetlesin tükk aega ja mõtlesin temale, kes selle kord leiab ja seda loeb. Ja tagasiteel komistasingi libedate kivide vahel ja kukkusin merre, ja kaotasin taskust sokid ära. Ning järele enam ei saanud. Sealt hakkas juba liiga sügav vesi ja külm oli ka, jäine talvekülm meri veel, mis sest et lõunatuul puhus. Ja tuul oli kõva, ei jõudnud enam järele. Ainult nägin, kui võtsid suuna kätte ja läksid.
Nii et vГµibolla leiti Soomes mu aukudega sokid ka, lisaks kirjale, kui vedas.
Igatahes nii nad läksid. Pudelid ees, sokid järel. Hea, et ise kaasa ei läinud. Oleks väga kallis postimaks olnud. Mind oleks leitud sealt sokkide ja pudelite juurest ja maetud kuhugi kiviklibusse maha. Koos mu aukus sokkidega. Ja ma oleks olnud selle ranna salasurnu, keda lapsed kõik kardavad. Või siis oleks maetud mõne Soome rannaküla kirikuaeda. Laste kilkesse. Meremühasse. See oleks mulle rohkem meeldinud.
Aga mu kirjadele ei vastatud. Kuigi ma panin oma aadressi. Ma arvan, et kirjad hävisid merel. Nii et kui need kord leiti, olid nad kindlasti maikuu eredast päikesest pleekinud. Mõnes pudelis isegi vesi sees. Ja kiri rikutud.
Teise kirja viskasin ma alles hiljuti merre, detsembrikuu viimastel päevadel, kui suur Singapuri kaubalaev „Leopard Moon” oli just meie ranna all ja möödus neemest. Seekord sai kolm pudelit. Ka Soome poole. Ehk keegi leiab. Mõni rikas suvilaomanik kuskil seal lõputus Ahvenamaa saarestikus.
Sinna on umbes üle 100 kilomeetri. Tuuled on olnud lõunast ja pole ammu muutunud. Nii et Soome randa lähevad need igal juhul.
Tegelikult on Läänemeri igav. Kuhu siin pudelil väga minna ongi! Soome, Rootsi. Heal juhul Saksamaa või Poola väike serv. Aga mitte midagi muud. Aga kui ookeani ääres elaks. See oleks wow! Kaks aastat ootad, enne kui vastatakse. Kes teab, kus Golfi hoovuses see pudel eksleb ja kuhu kaugele ta kord oma teekonnal välja jõuab. Võibolla isegi Jaapanisse.