Lasnamäe valge laev

Viktoria LadГµnskaja

Lasnamäe paneellinnak ei ole kunagi olnud eestlaste unistustekodude nimekirjas. Seda Tallinna linnaosa tajutakse vaenuliku võõra territooriumina. Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk. Seda raamatut kirjutades otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega? Millega nad tõestavad, et on Eestile lojaalsed? Autori lapsepõlves ja nooruses 1980.–90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel, poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees. Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda kodakondsuseta. Autor kirjeldab oma lapsepõlve ja nooruse Lasnamäed vahedalt ja empaatiaga. Siin on Vladivostokist Eestisse sattunud meremees, kellest saab kirikuteener; eestlannast loovinimene, kes suhtleb naabritega läbi suletud rauduste; teismeline tüdruk, kes paiskab vanematele vihahoos näkku: „Ma vihkan teid, sest te olete venelased!”; uulitsapoiss, kes leiab oma lunastuse Eesti Vene Teatris. Teost läbib vene õigeusu teema, mille olemust vaadeldakse just Eesti kontekstis.

LadГµnskaja Viktoria

Lasnamäe valge laev

На горе стоял казак – он Богу молился.

За свободу, за народ низко поклонился.[1 - Mäe otsas seisis kasakas – ta palvetas jumala poole. / Kummardas maani vabaduse, rahva eest. (vene k; laulu „Kasaka palve” algusread)]

EESSГ•NA

1861. AASTAL KOGUNESID LASNAMГ„E NГ•LVALE eesti talupojad. Neid oli seal palju. Nad ootasid Гјht laeva. Valget laeva, mille tulekut oli lubanud prohvet Maltsvet. Laeva, mis pidi nad toimetama tГµotatud maale.

See oli veider olukord. Inimesed olid jätnud oma kodu ning ootasid teadmatuses pikki nädalaid. Kohalikud saksakeelsed ajalehed ironiseerisid maltsvetlaste üle avalikult. Arutleti, mis pani talupoegi nii käituma – kas selle taga olid valeteated, kergeusklikkus või massipsühhoos. Uudishimulikud linnakodanikud käisid kohapeal, et seda imet oma silmaga näha.

Prohvet Maltsvet, kodanikunimega Juhan Leinberg (1812–1885), oli rajanud usulahu ja kutsus nüüd oma jüngreid orjusemaalt lahkuma ja Krimmi ümber asuma. 1861. aasta kevadel, kui Leinberg ise oli Venemaal, hakkasid levima kuuldused, nagu oleks tal õnnestunud hankida laev, mis asub Lasnamäe kaldapealselt teele 25. mail 1861. Juba tükk aega enne seda hakkas rahvas Lasnamäe nõlvale kogunema.

MIDA SÜMBOLISEERIB TÄNAPÄEVA LASNAMÄE? Nõukogudeaegset vägivaldset venestamist – nii võiks ilmselt sõnastada seisukoha, mis on levinud eestlaste seas. Arvata on, et stampvastuse saaks ka vene keelt kõnelevatelt inimestelt: „Teil ei olnud siin ju enne midagi. Kõik selle ehitas nõukogude võim.” Kuid mõlemad vastused on valed. Sest ekslik on arvata, nagu sündinuks Lasnamäe nõukogude ajal. Lasnamäe ajalugu ulatub ajas kaugele tagasi ning annab mitmel põhjusel alust uhkust tunda.

Alustagem sellest, et Lasnamäe piirkonnaga on seotud ajalooline sündmus, millel oli oluline tähendus kogu eesti rahva iseteadvusele: Jüriöö ülestõusu kõige suurem lahing toimus just praeguse Lasnamäe alal. Kui uskuda kroonikuid, siis osales selles võitluses tolle aja kohta tohutu hulk mehi – 10 000 talupoega.

Ajaloolase Robert Nermani raamat „Lasnamäe ajalugu”, mis ilmus 1998. aastal, mõjub teadmishimulise lugeja hallidele ajurakkudele täpselt samamoodi, nagu 1990. aastate alguses mõjusid venelastele laulja ja laululooja Igor Talkovi laulusõnad:

О, генеральская тетрадь,

забытой правды возрожденье,

как тяжело тебя читать

обманутому поколенью.[2 - Oh, kindrali vihik, / taaselustunud unustatud tõde, / kui ränk on sind lugeda / petetud põlvkonnal. (vene k; siin ja edaspidi Katrin Linaski tõlked)]

Oma raamatuga kinkis Nerman Lasnamäele ta