Minu Е veits. Kahepaikne vahejaamas
Anu Elmer-Ehin
Šveits? Lumised mäed, õitsvad alpiaasad, nunnud lehmad, punased rongid, Emmentali juust, täpsed kellameistrid ja igal pool šokolaadipoed? Kui sa sellest maast just nii mõtled, siis oled langenud hästi turustatud Šveitsi-klišee lõksu.
Täpselt nii juhtus minuga, kui ma paarikümne aasta eest „ajutiselt“ Šveitsi kolisin. Tasapisi avastasin, et Arkaadia-maastiku kuvand varjab Eesti-suurust keerulist föderaalriiki, millest suured katastroofid ja võõras võim on imekombel mööda käinud. Kõik on väike ja sõbralik, aga kohaneda ei ole siin lihtne. Tuleb harjutada viisakat vestlust Šveitsi saksa keele mitmesajas dialektis. Võtta suusatunde koos beebidega. Varuda kannatust pikkadeks tervitus- ja lahkumisrituaalideks. Veenda vastutulijaid, et kuuseriisikad ei ole mürgised. Poolpõlvili heina niita. Vestelda külalistega ühiskondliku transpordi teemal. Jõuda vaevu järele mäest üles rühkivatele vanainimestele. Süüa juustu-vorstisalatit. Jõuda kohtumistele sekundi täpsusega.
Lapsemäng minusugusele kahepaiksele!
AutoriГµigus: Anu Elmer-Ehin ja Petrone Print OГњ, 2018
Toimetaja: Ruth Mägi
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
KГјljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: Anu Elmer-Ehin ja Christian Schärer
TrГјkk: Greif OГњ
ISBN 978-9949-651-20-7
ISBN 978-9949-651-21-4 (epub)
ISBN 978-9949-651-22-1 (epub)
www.petroneprint.ee
SISSEJUHATUS
Istun sõpradega Tallinnas teletorni restoranis ja jutuks on mu plaan „Minu“ sarjas Šveitsist raamat kirjutada. Ene jutustab oma töökaaslasest, kes käis hiljuti Zürichis komandeeringus. Reisijärgne kommentaar selle maa kohta kõlas: „Tuleb hapukurki peale hammustada.“
Nõndaks, kallis lugeja, varu raamatu lugemise juurde endale suur purk jahedaid krõmpsuvaid hapukurke. Mitte neid äädikasi, vaid korralikke: mustasõstralehtede, mädarõika, tilli ja küüslauguga hapendatuid. Riigis, kus olen elanud juba kakskümmend aastat, on kurkide sisse tegemine keeruline logistiline ja alkeemiline ülesanne. Kust saada suuri õitsvaid tillitaimi? Mitte kuskilt. Lahendus – Eestist kaasa tuua ja pärast kuude viisi kohvrit tuulutada. Mustasõstralehti? Äia-ämma aiast. Väikseid kurke? Jälle sealtsamast, aga seemned tuleb Eestist tuua ning artriidihaiget äia nende kasvatamisega koormata. Mädarõigast mahepoest eraldi tellida. Siis tuleb välja, et Šveitsi suvi on liiga palav, et kurgid õigesti hapneksid. Pärast kogu seda jamamist tuleb pehmed ligaollused prügikasti visata.
See on väike lehvitus minu kallitele sugulastele, kelle keldrid on alati täis ahvatlevaid kolmeliitrilisi hapukurgipurke, ja sõpradele Eestis, pärast kellega kohtumist ma tihti neid purke tühjendanud olen. Ja sina, kallis lugeja, mõtle selle peale, milline privileeg elus on üks jahe hapukurgipurk.
Е veits,
august 2018
On ja ei ole ka
KiirГјlevaade sellest, mida Е veitsis on ja ei ole. See peatГјkk peaks pisut abiks olema neile, kes kaaluvad siia reisimist vГµi sootuks elama tulemist.
Alustame sellest, mida siin ei ole – nii šveitslastele kui ka eestlastele meeldib ajaviiteks viriseda. Kui jutt juba söögiga algas, siis jätkame sel teemal.
Šveitsis ei ole musta leiba. Su kaebehüüetest saavad väga hästi aru siin elavad põhjasakslased. Šveitslased vangutavad pead ja teatavad uhkelt, et „meil on küll, Wallise kantonis küpsetatakse ja süüakse rukkileiba iga päev, ostke seda“. Nooguta selle peale viisakalt pead ja ütle „ach soo-oo“ (eesti keeles: „ah nii“). Kui olin veel noor ja roheline kahepaikne, hakkasin kohalikele pikalt ja laialt seletama, et see saepuruse konsistentsiga kuiv ja kõva päts ei oma mingit sarnasust leivaga. Selle peale nad solvuvad. Äsja saabununa ei saa sa aga isegi pihta, et su vestluskaaslane pisut mossi on vajunud. Selleks on v