Doktor Proktori puuksupulber
Jo NesbГё
Oli kord üks kaunis printsess, kes elas lossis, mida ümbritses tohutu aed imekaunite rooside ja orhideedega.       See on aga hoopis üks teine lugu.      Käesolev, seevastu, räägib puuksutamisest.      Mitte sellistest hiilivatest puuksudest, mida sa loodad, et keegi ei märka. Oh ei! Siin tuleb juttu kahuripaukudest, puuksudest, mis kõrvetavad pükstesse augu ning lennutavad väikesed poisid kosmosesse ja tagasi. Peale selle tuleb raamatus natuke juttu kurjadest kaksikutest, Mongoolia vesirottidest, pikkadest karamellipudingutest ja veel pikematest kägistajamadudest. Aga kõige põhjalikumalt käsitleb raamat seda, mis juhtub siis, kui tibatilluke punapäine poiss Bulle kolib Kanonveieni tänavale ning kohtab Liset ja peaaegu pöörast professorit ühel päikesepaistelisel päeval veidi enne 17. maid. Lugu sõpruse puuksutamise tõelisest väärtusest.Jo Nesbø (sünd 1960) on enim tuntust kogunud Harry Hole kriminaalromaanide sarja autorina ning muusikuna ansamblis Di Derre. Doktor Proktori raamatud on seni ilmunud 22 riigis.
Originaali tiitel:
Jo NesbГё
Doktor Proktors Prompepulver
2007
Toimetanud Minna Salmistu
Korrektuuri lugenud Linda Uustalu
Copyright В© Jo NesbГё 2007
Illustrations Copyright В© Per Dybvig 2007
Published by agreement with Salomonsson Agency
В© TГµlge eesti keelde. Maris Kuuda, 2013
ISBN 978-9985-3-2725-8
ISBN 978-9985-3-2732-6 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2013
www.varrak.ee
TrГјkikoda OГњ Greif
PeatГјkk 1
Uus naaber
Käes oli maikuu. Kui päike oli juba mõnda aega Jaapani, Venemaa ja Rootsi peale paistnud, tõusis see ka Oslo kohale taevasse. Oslo on üks üsna väike pealinn ühes üsna väikeses riigis, mille nimi on Norra. Päike hakkas otsekohe särama kollasele ja parajalt väiksele lossile, kus elab kuningas, kelle võimuses on just niivõrd vähe otsustada, et sellest kellelegi mingit kahju ei sünni, ning Akershusi kindlusele.
See paistis vanadele kahuritele, mis osutasid Oslofjordile, ning paistis ka läbi komandandi kontoriakna ja kõige välimisele uksele, mis viis linna kõige hirmuäratavama vangikongi, Surmaaugu juurde, kus istusid vaid kõige ohtlikumad ja hirmsamad kurjategijad.
Kong oli tühi, rattus norvegicus , väike Norra rott, kes võttis parasjagu WC-potis hommikuvanni. Päike tõusis veel veidi kõrgemale ja paistis kooli puhkpilliorkestris mängivatele lastele, kes olid harjutanud väga vara ärkamist ja sügelevatesse vormirõivastesse riietumist ning nüüd lihvisid marsilugu ja peaaegu ühtses rütmis mängimist. Sest peagi oli käes seitsmeteistkümnes mai
ja siis tuli kõikidel kooliorkestritel terves Norras väga vara ärgata, riietuda sügelema ajavatesse vormirõivastesse ning mängida peaaegu ühtses rütmis.
Seejärel tõusis päike veel veidi kõrgemale ja paistis puidust kaidele Oslofjordi ääres, kuhu oli äsja saabunud laev Shanghaist, Hiinast. Kailauad õõtsusid ja käuksusid jalgade all, mis ruttasid edasi-tagasi ja lossisid laevalt kaupa maha. Mõni päikesekiir tungis läbi kailaudade kanalisatsioonitorudeni, mis ulatusid kai alt merre.
Ja üksainus kiir leidis tee kanalisatsioonitoru pimedusse ning helkis seal millelgi. Millelgi valgel, märjal ja äärmiselt teraval. Millelgi, mis sarnanes hirmsat moodi hammastega. Kui teada üht-teist roomajate kohta, aga olla muidu üsna rumal, võinuks arvata, et tegemist oli kaheksateistkümne kihvaga, mis asusid maailma suurima ja kõige hirmuäratavama kägistajamao lõugade vahel. Anakonda. Aga nii rumal pole ometi keegi. Sest anakondad elavad džunglis, jõgedes nagu Amazonas Brasiilias, mitte kanalisatsioonitorudes, mis kulgevad risti ja põiki väikese ja rahumeelse linna all, mille nimi on Oslo. Anakonda kanalisatsioonis? Kaheksateist meetrit kägistajalihaseid, ujumisrõnga mõõtu lõuaulatus ja hambad nagu tagurpidi pööratud vahvlijäätised? Haha! Oleks see alles nali!
Ja nüüd oli hakanud päike paistma ühele vaiksele tänavale nimega Kanonveien. Seal tabasid kiired punast maja, kus A