Baby Jane

Sofi Oksanen

„Baby Jane” räägib naistevahelisest armastusest. Sofi Oksanen kirjeldab lesbikultuuri, kirjutab inimestest, kes kõik tunnevad üksteist ja on olnud enamasti omavahel lähedastes suhetes. „Baby Jane” on kollaaž armastusest, töötusest, hingesugulusest ja paanikahäirest. Kaasakiskuv armastuslugu ei karda näidata seksuaalsuse sügavamaidki kihte. Sofi Oksanen on õppinud Helsingi ülikoolis kirjandusteadust ja Helsingi Teatrikõrgkoolis dramaturgiat. Eesti keeles on varem ilmunud tema menukas debüüt „Stalini lehmad” ning mitmete preemiatega pärjatud romaanid „Puhastus” ja „Kui tuvid kadusid”.

Sofi Oksanen

Baby Jane

Helsinki 1995–2002

ГњKS

True love

You’re the one I’m dreaming of

Your heart fits me like a glove

And I’m gonna be true blue baby I love you

No more sadness, I kiss it goodbye

The sun is bursting right out of the sky

I searched the whole world for someone like you

    (MADONNA „TRUE BLUE”)

KUI MA NOORE ja naiste suhtes täiesti kogenematu tüdrukuna Helsingisse tulin, oli Pigi kindlasti linna kõige cool’im lesbi. Pigi oli minust kümme aastat vanem ja jõudnud Helsingi homomaailmas juba kõik ära näha. Ta oli läbi kolanud nii praegused kui juba kadunud homobaarid, pestes nende lette kord ümberläinud õlle, kord oma okse, kord mõne pisikese ülbe butch’i ninast löödud verega. Ta oli võidelnud homode õiguste eest, marssinud paraadidel ja õõtsunud Gambrini diskodel, ja tema pilt irvitas vastu seksuaalse võrdõiguslikkuse ühingu SETA ajalehest. Ta tundis kõiki ja kõik tundsid teda. Enne mind oli ta maganud viiekümne viie naisega ja varastanud autosid ja kaubelnud spiidiga. Tal olid tätoveeringud ja kehaneedid ning ta kuulas selliseid ansambleid nagu Musta Paraati ja Lords of the New Church. Tema sõjaväesaabastel olid punased paelad ja ta suitsetas Camelit. Meestesärgi juurde kandis ta punaseid trakse, põlvpükse ja lipsu. Ja tema pügatud juukseoras nägi välja nii, nagu kõditaks see reite vahel just parasjagu. Ta oli see, mida olin otsinud. Just see ja just selline. Tumedasilmne, pigisilm. Ta tõstis mu selga nagu kärbse ja kallistas nii, et uppusin temasse. Ta tahtis magades mulle kuklasse hingata, see oli tähtis, tõstsin juuksed alati eest ära, et ta mu kukla lõhnale ligi pääseks. Oma käe asetas ta mu kõhule nii, et üks sõrm ulatus nabasse. Siis ta uinus, jõudmata ära võtta pluusi ja sõjaväepükse. Kui vaid sai nina mu kuklasse. Ja võis nõnda terveks ööks jääda. Liigatamata hoidis ta mind hommikuni kaisus, tihedalt oma käte pesas. Mul ei hakanud kunagi külm, ehkki Pigi magas, olenemata aastaajast, aken lahti. Nii tugevasti hoidis Pigi mind kaisus. Nii tugevasti ja soojalt, et ma ei külmunud ära, kuigi talvel tuiskas lumi sisse.

Pigil oli olnud tüdrukuid kuueteistkümnendast eluaastast alates. Seal Põhja-Soome väikeses külas oli Pigil temast kolm aastat vanem tüdruk ja nad tegelesid seksiga Pigi väikeses punkrokktoas plakatite ja plaatide ja juukselakipudelite keskel. Ja metsas ja pargis ja vetsus ja koolis ja sööklas ja igal poolsaarel ja tänavanurgal. Tüdruk oli Pigi hommikuti autoga kooli viinud ja pärastlõunal vastu tulnud. Pigi hüppas tema rokkmusta paukuvasse autosse ja nad sõitsid seksima. Minu jaoks oli see kõik cool. Pigi segas jooke cool’ilt ja vilistas cool’ilt. Ta oskas oma naise cool’ilt välja viia ja talle mantli cool’ilt selga aidata. Ta tellis taksod ja otsis vabad kohad ja kindlustas naisele hea enesetunde. Ta viis mind homobaaridesse väljaspool järjekorda sisse ja esitles kõikidele. Naiste pidudel tantsisime aeglasi tantse ja taas hingas ta mulle kuklasse. See oli täiuslik.

Pigi telefon helises alatasa.

Restoranis täitus Pigi laud kohe tuttavatest.

„Kuidas läheb, vana lesbi?”

„Mis ikka, mis ise teed?”

Arvasin, et tüdruk on mõni ammune tuttav, aga kus sellega, Pigil tekkis kogu aeg uusi tuttavaid. Näiteks võis Pigi kaasa võtta mõne äsja kapist väl