Vesi elevantidele

Sara Gruen

Kui äsja orvuks ja saatuse hoolde jäänud Jacob Jankowski suvalisele mööduvale rongile hüppab, satub ta friikide, petiste ja veidrike maailma. See on „Vendade Benzinide kõige imetlusväärseim etendus maailmas“ – teisejärgulise rändtsirkusega, mis Suure Depressiooni tingimustes püüab end vee peal hoida, liikudes lõputult linnast linna ja andes igal õhtul etendusi. Jacob, veterinaariatudeng, kel peaaegu käes akadeemiline kraad, pannakse hoolt kandma tsirkuse loomade eest. Seal kohtab ta Marlenat, hobustega esinevat ilusat noort staari, kes on abielus karismaatilise, ent probleemse loomataltsutaja Augustiga. Ta kohtub ka Rosie’ga, elevandiga, keda tundub olevat võimatu õpetada, kuni Jacob leiab viisi, kuidas talle läheneda. „Vesi elevantidele“ on suurepärase aja- ja kohatunnetusega raamat. See jutustab loo kahe inimese vahel tärkavast armastusest, mis saab jagu uskumatutest raskustest maailmas, kus isegi armastus on vaid vähestele lubatud luksus.

Sara Gruen

Vesi elevantidele

Proloog

Hamburgerileti punavalge päikesevarju alla oli jäänud ainult kolm inimest: Grady, mina ja kokk. Grady ja mina istusime päevinäinud puulaua taga, mõlemal ees lömmis plekktaldrik burgeriga. Kokk kraapis leti juures spaatliservaga oma küpsetusplaati. Praeahju oli ta ammu välja lülitanud, kuid õhus levis endiselt rasvalehka.

Äsja inimeste saginast tulvil laadaplats oli tühjaks jäänud, kui välja arvata peotäis palgalisi ja paar meest, kes ootasid, et keegi neid lahkete daamide telki juhataks. Nad vahtisid närviliselt ringi, mütsid silmile tõmmatud, käed sügaval püksitaskutes. Neil ei tulnud pettuda: kusagil tagapool ootas Barbara oma lopsakate võludega.

Ülejäänud linnarahvas – matsid, nagu Onu Al neid kutsus – oli juba menažerii – lavataguse loomade hoiukoha üle vaadanud ja koondus nüüd suurde telki, mis näis pöörase muusika rütmis tõmblevat. Orkester vihtus kõrvulukustava bravuuriga tavapärast repertuaari mängida. Kava oli mul peas – just nüüd lahkusid viimased paradeerijad maneežilt ja platsi keskel turnis köietantsija Lottie oma redeli otsas.

Põrnitsesin Gradyt, püüdes aru saada, mida ta räägib. Ta vaatas korra kõrvale ja kummardus siis lähemale.

„Peale selle näib mulle,“ ütles ta, puurides oma pilgu minu silmisse, „et võid hetkel päris palju kaotada.“ Ta kergitas kulme, et öeldut rõhutada. Mu süda jättis löögi vahele.

Suures telgis vallandus tormiline aplaus ja orkester võttis sujuvalt üles Gounod’valsi. Pöörasin end loomusunnil menažerii poole, sest valss tähistas elevandinumbri algust. Praegu Marlena kas ronis Rosie’ pea peale või juba istus seal.

„Pean minema,“ ütlesin.

„Istu,“ vastas Grady. „Söö. Kui nüüd lähed, ei pruugi sa niipea midagi hamba alla saada.“

Tol silmapilgul moondus muusika kriiskavaks heliks. Puhk- ja löökpillid sulasid põrgulärmiks – tromboonid ja pikoloflöödid tegid kassikontserti, üks tuuba peeretas ning suurest telgist kaikus õõnes simblikõma üle meie peade, hajudes avarusse.

Grady tardus kummargil oma burgeri kohale, suu laiali ja väikesed sõrmed välja sirutatud.

Vaatasin enda ümber. Keegi ei liigutanud end – kõigi silmad olid naelutatud tsirkusetelgile. Tuul sasis kõvaks trambitud mulla peal üksikuid õlekõrsi.

„Mis on? Mis juhtus?“ küsisin.

„Kuss!“ sisistas Grady.

Orkester alustas „Stars and Stripes Forever“ mängimist.

„Oh Jeesus. Kuradi pask!“ Grady viskas toidu lauale ja kargas püsti, nii et pink kummuli kukkus.

„Mida? Mis on?“ hüüdsin ma, sest ta oli juba jooksma hakanud.

„Katastroofimarss!“ karjus ta üle õla.

Küsisin kokalt, kes oli endalt põlle eest kiskumas. „Mida põrgut ta räägib?“ „Katastroofimarss,“ vastas ta, maadeldes põllega oma pea ümber. „See tähendab, et midagi halba on juhtunud – midagi väga halba.“

„Nagu näiteks?“

„ÜkskГµik mis – tulekahju suures telgis, loomad on jooksus, mida iganes. Oi armas Jeesus. Vaestel matsidel pole vist Г