Kuninga kõne

Oli üks mees, kes päästis 20. sajandi esimestel kümnenditel Briti kuningapere. Selleks meheks ei olnud peaminister ega Canterbury peapiiskop. See oli Lionel Logue’i nimeline iseõppinud tundmatu kõneterapeut, keda üks ajaleht 1930ndatel tabavalt „kuninga päästnud nurgaarstiks” nimetas. Logue ei kuulunud Briti aristokraatiasse ega olnud isegi mitte inglane. Ta oli täiesti tavaline kodanik ning läbi ja lõhki austraallane. Ometi oli just Logue see, tänu kellele sai närvilisest ja kidakeelsest Yorki hertsogist üks brittide armastatumaid kuningaid läbi aegade. Selle senijutustamata loo Logue’i ja tulevase kuningas George VI vahelisest tähelepanuväärsest sidemest on Logue’i pojapoeg kirja pannud puhtalt oma vanaisa isikliku arhiivi ja päevikute põhjal. Lugu heidab valgust kahe mehe erakordselt lähedasele suhtele ning tutvustab ka kuninga naise, kadunud kuninganna Elizabethi, olulist rolli oma abikaasa maine ja valitsusaja päästmisel. „Kuninga kõne: kuidas üks mees päästis Briti monarhia” on hämmastav pilguheit enamikele silmadele suletuks jäävasse maailma. Üllatava avameelsusega paljastavad Logue’i päevikud esmakordselt kogu selle piina, mida kogelemine tulevasele kuningale põhjustas. Kunagi varem ei ole Briti monarhiast nii isiklikku portreed maalitud. Kõike seda ühe Austraalia „koloonialase” pilgu läbi, kes teenis oma kuningat uhkuse ja armastusega ning seeläbi päästis ta.