MГјrsukild
Maurice Leblanc
Romaan algab idüllilises miljöös, kui äsja abiellunud Paul ja Elisabeth Delroze jõuavad pulmakingiks saadud Ornequini lossi, mis asub mõne kilomeetri kaugusel toonasest Saksa piirist. Selle lossi lähedal on kunagi aastate eest mõrvatud Pauli isa. On 30. juuli 1914. Äkki saabunud sõjakeerises kistakse noored lahku. Paul astub sõjaväkke, Elisabeth satub vaenlase kätte. Paulil tuleb nüüd astuda vastu oma kodumaa vaenlastele, samas püüab ta leida oma naist. Võitluste käigus kohtub ta ka oma isa mõrtsukaga, kes nüüd juhib vaenlase spioonide võrgustikku… Maurice Leblanci ühe eeskujuna on sageli nimetatud A. Dumas´d, ja ka "Mürsukillus" on musketärlikku hoogu, seekord küll ilmasõja süngete dekoratsioonide taustal. Prantsuse kirjanik Maurice Leblanc (1864-1941), kelle loodud tegelaskuju Arsenè Lupin on prantsuse kultuuriruumis sama tuntud kui Sherlock Holmes inglastel, kirjutas romaani "Mürsukild " kohe pärast I maailmasõja puhkemist ja esmakordselt ilmus see 1915. aasta alguses ajakirjas järjejutuna.
Originaal:
Maurice Leblanc
L’Éclat d’obus
Г‰ditions P. Lafitte
Paris
Kaas: Siim Solovjov
Toimetanud Maarja Ojamaa
В© TГµlge eesti keelde. Jana Porila ja OГњ Eesti Raamat, 2014
ISBN 978-9949-622-84-9 (epub)
www.eestiraamat.ee
TrГјkitud Tallinna RaamatutrГјkikojas
ESIMENE OSA
I
Toime on pandud kuritegu
„Kujutage ette, et kord seisin ma temaga vastamisi lausa Prantsusmaa territooriumil!”
Elisabeth vaatas Paul Delroze’i vastabiellunud naise õrnusega, kelle jaoks armastatu vähimgi sõna on imetlusväärne.
„Te nägite Wilhelm Teist Prantsusmaal?” päris ta.
„Oma silmaga, ning ma ei suudaks unustada ühtegi üksikasja, mis selle kohtumisega kaasas käisid. Ometi oli see kaua aega tagasi…”
Paul kõneles ootamatu tõsidusega, nagu oleks see mälestus temas valurikkaid mälestusi äratanud.
Elisabeth lausus:
„Palun teid, Paul, jutustage sellest.”
„Ma jutustan teile,” sõnas Paul. „Pealegi on vahejuhtum nii traagilisel moel minu eluga põimunud, et kuigi olin toona vaid laps, ma lihtsalt ei saa teisiti, kui pean sellest üksikasjalikult rääkima.”
Nad astusid rongist maha. Rong oli peatunud Corvigny jaamas, mis oli lõpp-peatus kohalikule liinile, mis algas maakonnakeskuses, läbis Liseroni oru ja jõudis kuus ljööd enne piiri väikesesse Lorraine’i linna, mis oli ümbritsetud „täiuslikemate raveliinidega, mida eales võib välja mõelda,” nagu kirjutas Vauban oma mälestustes.
Jaamas valitses ääretu sagimine. Seal oli palju sõdureid ja hulgaliselt ohvitsere. Perroonil ootas keset kokkukuhjatud pagasit musttuhat reisijat – kodanlasperekonnad, talupojad, töölised, tervisvetel puhkajad naaberlinnadest, kuhu sõideti Corvigny kaudu – järgmist rongi departemangukeskusesse.Oli juuli viimane neljapäev, viimane neljapäev enne mobilisatsiooni.
Elisabeth liibus Г¤revalt abikaasa ligi.
„Oh Paul,” sõnas ta värisedes, „et ainult sõda ei tuleks!”
„Sõda! Mis mõte see veel on!”
„Aga ometi sõidavad kõik need inimesed minema, perekonnad lähevad piirist kaugemale…”
„See ei tähenda veel…”
„Ei, kuid te just lugesite ise ajalehte. Uudised on väga halvad. Saksamaa teeb ettevalmistusi. Tal on kõik valmis seatud… Ah, Paul, mis siis saab, kui saatus meid lahku viib… ja ma ei tea teist enam midagi… ja siis te saate haavata… ja siis…”
Paul surus tal kätt.
„Pole vaja karta, Elisabeth. Midagi sellist ei juhtu. Sõja puhkemiseks peab keegi selle välja kuulutama. Ent kes on see hullumeelne, jälestusväärne kurjategija, kes söandaks vastu võtta säärase jõletu otsuse?”
„Ma ei karda,” sõnas Elisabeth, „ja ma olen isegi kindel, et olen vapper, kui teie minema peaksite. Ainult… ainult et meie jaoks oleks see rängem kui paljudele teistele. Kallis, tuletage meelde, et abiellusime alles täna hommikul.”
Meenutades äsjaseid pulmi, mis tõotasid säärast sügavat ja kauakestvat rõõmu, lõi ta kuldsetest lokkidest raamitud ilus heledavereline nägu usa