KolmekГјmne sarga saar
Maurice Leblanc
Kuulsa prantsuse detektiivkirjaniku Maurice Leblanc’i (1864-1941) romaani tegevus toimub väikesel saarel Bretagne’i ranniku lähedal, kus toimuvad kummalised sündmused: peaaegu kõik saare elanikud hukkuvad salapärasel ja arusaamatul viisil. Lugeja ei jõua veel ootamatusest toibuda, kui autori ammendamatu fantaasia serveerib talle juba uue üllatuse. Ent kuidas ka saatus kirjaniku tegelasi ei vintsutaks, lõpuks võidutseb ikka õiglus.
Originaal:
Maurice Leblanc
L’île aux Trente Cercueils
Roman
Kaas: Tiina Sildre
Toimetanud Maarja Ojamaa
В© TГµlge eesti keelde. Victoria Traat ja OГњ Eesti Raamat, 2015
ISBN 978-9949-622-83-2 (epub)
www.eestiraamat.ee
TrГјkitud Tallinna RaamatutrГјkikojas
Esimene osaVГ©ronique
Proloog
Sõda tõi kaasa nii palju vapustusi, et vähe on tänapäeval neid, kes mäletavad veel aastaid tagasi aset leidnud d’Hergemonti skandaali.
Tuletagem noid fakte paari reaga meelde.
1902. aasta juunikuus jalutas Antoine d’Hergemont, kelle uurimused Bretagne’i megaliitehitistest olid leidnud tunnustust, tütar Véronique’iga Bois’s, kui teda ründasid neli meest ja lõid ta kepihoobiga näkku pikali.
Vaatamata meeleheitlikule vastupanule võeti Véronique – ilus Véronique, nagu sõbrad teda hüüdsid – lühikese rabelemise järel väevõimuga kinni ja heideti autosse, mida selle stseeni tunnistajad kiiresti Saint-Cloud’ rannikust eemaldumas nägid.
Lihtlabane inimrööv. Aga järgmisel päeval selgus tõde. Krahv Alexis Vorski, üpris halva kuulsusega, kuid laia joont harrastav noor Poola aadlik, kelle soontes tema enda sõnutsi pidi voolama kuninglikku verd, oli Véronique’i armunud ja ka Véronique armastas teda. Neiu isa poolt tõrjutud, isegi solvatud mees oli kavandanud afääri, millest Véronique’il polnud õrna aimugi.
Otsekoheselt öelda, Antoine d’Hergemont – nagu tunnistavad mõned avalikuks saanud kirjad – vägivaldne, sõnaaher mees, kes oma kapriisse meelelaadi, egoismi ja ihnsusega oli teinud tütre päris õnnetuks, vandus halastamatut kättemaksu.
Ta andis nõusoleku abieluks, mis sõlmiti kahe kuu pärast Nice’is. Kuid järgmine aasta tõi hulga sensatsioonilisi uudiseid. Härra d’Hergemont täitis oma kättemaksulubaduse ning röövis tütre ja Vorski abielust sündinud lapsukese ning asus äsja ostetud lõbusõidujahil Villefranche’ist mereteele.
Meri oli tormine. Jaht läks Itaalia ranniku lähedal põhja. Neli madrust pääses juhuslikule paadile. Nagu päästetud tunnistasid, oli d’Hergemont koos lapsega vajunud lainetesse.
Kui teade nende surmast Véronique’ini jõudis, astus naine karmeliitide kloostrisse.
Niisugused on olulisimad faktid. Neist koorus neliteist aastat hiljem välja tõeliselt kohutav ja ebatavaline seiklus. Tõsieluline juhtum vaatamata sellele, et loo mõned detailid jätavad esmapilgul muinasjutulise väljamõeldise mulje. Ilmasõda muutis kogu eluolu sel määral keerulisemaks, et sellised rahuajal toimunud sündmused, mida käsitleb meie jutustus, omandasid suure ajaloolise draama kumas omamoodi anormaalse, ebaloogilise ja teinekord lausa imepärase varjundi. Lühidalt öeldes – selleks, et kinnitada toimunud sündmuste tõepärasust, tuleb lasta neile paista kõige eredamat tõevalgust.
1. peatГјkk
HГјljatud hurtsik
Üsna Bretagne’i südames paiknev maaliline Faouët’ küla nägi ühel maikuu hommikul saabuvast sõidukist väljumas daami, kelle lopsakas hall rüü ja nägu kattev loor ei suutnud varjata tema silmapaistvat ilu ja täiuslikku graatsiat.
Daam einestas kiiruga kohalikus kõige paremas võõrastemajas. Seejärel, keskpäeva paiku palus ta peremehel hoiule võtta oma reisikohvri, päris juhatusi ümbruse kohta, ja läks läbi küla maale.
Varsti oli tema ees kaks teed: üks viis Quimperlésse ja teine Quimper’sse. Daam valis viimase, sammus alla orgu, kõndis vastasnõlvast üles ja märkas paremat kätt külatee alguses viita: Locriff 3 km.
„Siin ta siis ongi,” lausus ta endamisi.
Aga kui ta ringi vaatas, ei leidnud ta oma