Kiri iseendale. Mida ma tean nГјГјd. Eesti Ekspressi Raamat

Tiina JГµgeda

Endale kirja kirjutamine on tuntud võte psühhoteraapiast. See pole sugugi lihtne ülesanne, proovige järele. Tasuks ootab teid üllatav kohtumine noore, plaanidest ja ideedest pakatava vahva tegelasega, kes usub maailma ning hoiab vapralt kätt teie salajasematel ja pöörasematel unistustel ka praegu. Selles raamatus avaldavad oma mõtted kakskümmend tuntud eestlast, kes võtsid vaevaks pöörata pilk ühtaegu nii kaugesse minevikku kui ka sügavale iseendasse. Tiina Jõgeda, raamatu koostaja

Tiina JГµgeda

Kiri iseendale. Mida ma tean nГјГјd. Eesti Ekspressi Raamat

EessГµna

TERE, MU KALLIS NOOREM MINA!

Kui sul oleks võimalus saata kiri oma nooremale minale, näiteks sellele, kes sa olid keskkooli lõpus – mida talle ütleksid, mida soovitaksid, mille eest hoiataksid?

Ja kas poetaksid nüüd, palju kogenud ja saavutanud inimesena, talle oma edu valemi? Et tema – sina – saaks astuda sirget, okasteta rada, mis viiks liigseid küsimusi esitamata otseteed pidi õnne tippu? Ei, sa ei tahaks avastamisrõõmu röövida, ei tahaks ta elu lihtsamaks muuta, sest inimeseks olemise väljakutse ja mõnu seisneb oma võimaluste üles leidmises, nuputamises, proovimises, eksimises, kukkumises, püsti tõusmises, edasi rühkimises, soodsa juhuse ära tundmises, õppimises…

Suurem osa inimesi hakkab umbes hilisteismelisena tõsisemalt mõtlema, mida kingituseks saadud ainukordse eluga siis õigupoolest pihta hakata. Vanuses 16–18 areneb nooruk punkti, mida võiks nimetada Tiit Pääsukese sõnadega: sa oled oma tuleviku algusesse jõudnud. Selleks vanuseks on üht-teist enda kohta juba selgunud: millegi eest oled kiita saanud, mõnes asjas aga klassikaaslastele alla jäänud, leiad tegevusi, mis haaravad su endasse, teisi aga teed vastumeelselt ning need tunduvad ajaraiskamisena. Andrei Korobeinik ütlebki kirjas iseendale, et tema „suurimad ajaraiskamised olid seotud igavate asjadega, mis ei pakkunud mulle grammigi huvi – kui ma tegelenuksin rohkem sellega, mis mulle meeldib, oleksin elus kaugemale jõudnud.”

Oma koha otsimisel käib kõva trügimine – õigus iseendana elus läbi lüüa tuleb kätte võidelda. See võitlus ei käi aga kellegi teisega nii kirglikult kui iseendaga. Aga mis mina õigupoolest olen – kas geenid, kasvatus või keskkond, kuhu mul oli õnn sündida? Õnne valem sünnib siis, kui need muutujad endale sobivasti õigesse vahekorda seada.

Meediamees Andres Maimik soovitab mitte usaldada oma geene: „Liiga palju siin elus on õpitav. Sa saad muutuda teiseks inimeseks, kui Sa seda tahad.” Ettevõtja Tiit Pruuli peab oluliseks enesekindlust: „Kui pole enesekindlust, hakkad tegema vigu ka lihtsates seisudes. Käid etturiga, kui peaks ratsuga tuld andma, hiilid vankriga mänguväljaku ääres, kui tuleks julgelt odaga rünnata lippu keskväljal.”

Psühhiaater Airi Värnik aga ütleb, et tema on oma parimad valikud – enesekindlalt – teinud „mitte ratsionaalselt kaalutledes, et mis oleks (sotsiaalselt) õige või mis oleks tasuv, vaid intuitsioonist lähtuvalt, kõhutunde järgi”. Ajakirjanik Mihkel Kärmas seevastu ei soovita juhusele lootma jääda: „Kui soovid ükskõik kus läbi lüüa, siis peab seda esiteks tahtma ja teiseks selle nimel pingutama.”

Kirjanik jumala armust, Viivi Luik, mõistis varakult, „et ennast teostada, peab kogu mu elu olema allutatud ainult ühele eesmärgile, nagu kuul rauas”.

Ka vibust välja lastud noole teel seisab palju ootamatusi, mille eest ei saa end kaitsta või kuidagi ette valmistada – mõned saatuselöögid lihtsalt tuleb ära taluda. Lauri Leesi näiteks arvab, et inimene ei saa oma saatust suunata-muuta. „Ükskõik kui õigesti Sa oma elu ka ei elaks, võid Sa ühel hetkel ennast ikkagi leida murtud mastiga purjekana tormisel merel, kus ei vilgu ükski majakas ega ulatu Sinuni meeleheitel sõprade loobitud päästerõngad,” teab ka Astrid Kannel.

Just sel hetkel kostab sinuni su enda julgustav hääl tulevikust: sa ujud välja! „Kui see r