Litsid
Ajakirjade AS Kirjastus
Mart Sander
Romaan "Litsid" on pilguheit Eestimaa saatuse pöördelistele aastatele 1939-1944, jutustatud väikese Tallinna bordelli ja sealt läbi kulgevate inimeste pilgu läbi. Selles suletud mikrokosmoses kajastuvad murrangulised sündmused sageli vaid kui reaalse tegelikkuse kauge kaja, murdes aga üksiti valusalt sisse illusoorsesse maailma. Sinna maailma on pagenud mitmed noored naised, kellel kõigil on erinevad põhjused tavaelust ja oma identiteedist loobumiseks. Kuid sõdima peavad nemadki. Romaanitsükli esimese osa tegevus toimub aastail 1939-1940, mil Eesti asus eneselegi märkamatult oma iseseisvuse hävingu teele.
See romaan põhineb tõestisündinud lool, mis on meieni jõudnud läbi mälestuste, päevaraamatute, kirjavahetuste ja ülekuulamisprotokollide.
1939
1.В Tehing
Keskendunult, professionaalse kiirusega rahatähti lugev noor naine ei olnud teadlik pilgust, mis iga tema liigutust tähelepanelikult jälgis.
See oli Г¤mbliku pilk, kes on tajunud vГµnkeid oma keerukal vГµrgul, kuhu on maandunud habras liblikas; signaale, mis Гјtlevad talle, et liblikas ei ole veel teadlik oma vangistusest, ei ole veel alustanud vГµitlust vabanemise nimel, ei ole veel aru saanud selle vГµitluse mГµttetusest.
Nagu ämbliku silmad on vaid mustad vedelkristallid, mis ei anna edasi ühtegi emotsiooni, ei reetnud ka daami silmad midagi peale elukogemuse. Erinevalt kaheksajalgsest kiskjast, kes näeb saagis vaid kõhutäit, hindas ta eelkõige liblika ilu, arvutades oskuslikult selle esteetilise mõju rahalisse väärtusse.
Tegelikult sarnanes ämblikupilguga daam pigem mõne territooriumiteadliku kaslasega. Ta oli nagu hästitoidetud puuma, kes ei pea mõtlema järgmisele suutäiele ja teab, et vahel – headel päevadel – võib toiduga mängida ja siis sel minna lasta. Sellised naised armastasid reeglina rõhutada oma kassilikkust väliste detailidega nagu kunstleopardinahast aksessuaarid – kuid mitte tema. See oleks olnud odav, väljakutsuv – kõike seda, mida proua Kukk ei olnud. Ta teadis, et ka rangelõikelises tviidkostüümis jääb ta alati oma küüsi varjavaks, ohtlikuks ja paeluvaks metslaseks, just nagu tsirkuseareenil kuulekalt läbi rõnga hüppav lõvi jääb alati majesteetlikuks loomade kuningaks, samas kui lõvisoenguga puudel on ikka vaid pisut naeruväärne nipsasjake.
Kuni noor daam tema rahatähti luges, võttis proua Kukk käekotist merekarbina disainitud puudritoosi ning kontrollis peeglist oma huuli. Laitmatu „džunglipunane” – selle sõna oli moodsate daamide teadvusse kinnistanud kinodes laineid lööv uus Ameerika mängufilm. Veel eelmisel hooajal oleks seda tooni peetud eesti naisele sobimatuks; nüüd aga lõõmas see isegi noore kassiiri huultel ja küüntel.
„Siin. Kogu teie arvel olnud raha.”
Proua Kukk naeratas nГµusolevalt.
„Kas te soovite oma konto meie pangas sulgeda?” küsis kassiir pisut murelikult.
„Oh ei,” naeratas proua Kukk veel kord, sedapuhku tõrjuvalt.
„Väga hea,” nõustus neiu. „Teiste pankade kliendid tulevad praegu pigem meile üle! Nüüd, kus Saksa pangad uksi sulgevad. Eriti üllatunud on vanemad härrad, kes pole kunagi moodsas pangakontoris käinud. Isegi naisterahva nägemine ehmatab neid ära.”
Esimest korda naeratas ka kassapreili, keerates vesteldes rahapakkide Гјmber kummipaelu, nagu kooks kassikangast.
Proua Kukk vaatas neiu graatsilisi käsi.
„Teie olete vist klientidega väga osav?”
„Kliendi rahulolu on meie suurim tasu,” vastas neiu, pannes stampliku fraasi kõlama peaaegu veenvana.
„Ja te olete oma tööga siin rahul?”
„Rahul?” Neiu tõstis silmad. „Muidugi…”
„Pole mõelnud mõne teise ameti peale?”
Kassiir naeratas taas, seekord Гјllatunult.
„Proua, see on ju Eesti Pank!” hüüatas ta mõnevõrra valjemas võtmes, kui oli maha peetud kogu eelnev dialoog. „Kindlamat töökohta pole olemas!”
Neli kummipaeltega kokku seotud rahatähtede pakki seisid letil proua