Me olime Eesti sГµdurid

Mart Laar

See raamat keskendub viie eesti ohvitseri sõjamälestustele, kes lõpetasid Tallinna sõjakooli vahetult enne Eesti demokraatliku valitsuse likvideerimist venelaste poolt 1940. aastal ja sellele järgnenud nukuvalitsuse paikapanekut. Eesti sõjaväelased sunniti ühinema Nõukogude armeega. Selles raamatus kirjapandud lood leidsid aset ülimalt keerulisel ning segasel ajal. Nende ohvitseride poolt päriselus läbielatu ja kogetu tundub uskumatum kui paljudes väljamõeldud sündmustel põhinevates ilukirjandusteostes kujutatu. Nad ise uskusid, et neid juhtis saatus. Ja saatus oli see, mis lasi neil ellu jääda ning lõpuks vabadusse pääseda.

Orav Carl

Me olime Eesti sГµdurid

PГјhendatud mu isale.

Tänan oma isa meid kõige hullemast päästmast.

Pühendatud ka kõigile teistele Eesti sõduritele, nii eilsetele kui ka tänastele, lootuses, et kirjeldatud sündmused ei kordu.

Tänu Peep Vesilinnule, kes julgustas ja toetas mind raamatu koostamisel ning andis materjali Eesti ajaloo peatüki jaoks.

Tänu Margit Konsen-Kuusele, kes tõlkis minu inglise keeles kirjutatud tekstiosad eesti keelde.

Nad olid Eesti sГµdurid

Eesti saatus II maailmasõja heitlustes oli karm. Kangelaslikus Vabadussõjas iseseisvuse kätte võidelnud väikeriik jäi selles kahe totalitaarse suurvõimu – natsliku Saksamaa ja kommunistliku Venemaa löögi alla, üritades sellele vaatamata oma vabadust säilitada.

Sama käekäik tabas mitmeid Ida- ja Kesk-Euroopa rahvaid, kelle saatus pandi paika 1939. aasta 23. augustil Hitleri ja Stalini vahel sõlmitud nn Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollides. Selles paktis natside ja kommunistide vahel ära jagatud rahvastest õnnestus vaid ühel rahval – soomlastel – teistega sarnasest saatusest pääseda. Ent see ei tähenda, nagu oleks ülejäänud MRP ohvriks langenud riigid ja rahvad ülekohtuga vastuhakuta leppinud. Kõik nad võitlesid kõike välja pannes oma vabaduse eest, jätkates vastupanu isegi siis, kui lootust enam polnud.

Seda tegid ka paljud Eestimaa mehed, kellest viie mälestused on selles raamatus ära toodud. Nad olid sõbrad ja head kaaslased, ohvitserid, kes lõpetasid leitnandina 1940. aastal Sõjaväe Tehnikakooli. Pääsedes sõja lõpu järel eri teid pidi Läände, taastasid nad oma sõpruse ning asusid perekondlikult läbi käima. Ühel sellisel kohtumisel otsustasidki nad kokku panna oma erinevatel aegadel kirja pandud mälestused. Nii sai alguse käesoleva raamatu sünnilugu.

Eesti ohvitseride saatus II maailmasõjas oli ränk. Nad olid andnud vande seista Eesti Vabariigi eest ning kui vaja, ohverdada elu. Paraku ei võimaldatud neil oma vannet täita. Kui Nõukogude Liit Hitleriga sõlmitud tehingule tuginedes 1940. aastal Eesti Vabariigi okupeeris, otsustas Eesti poliitiline juhtkond vastupanuta alistuda, tehes seda lootuses säästa võimalikult palju inimelusid. See lootus ei täitunud – okupatsioonile järgnenud terroris kaotas Eesti pea 20 % sõjaeelsest elanikkonnast, lisaks vangilaagrites, piinamiskambrites ja Siberis muserdatud ja vaevatud inimesed.

Eriti jõhkralt tabas terror Eesti Vabariigi ohvitserkonda. Eesti eest suremise asemel pidid poliitilise juhtkonna käsul vastupanuta alistunud ohvitserid nägema, kuidas neid ja nende kaaslasi lammaste kombel tapale saadeti, kuidas oma kohuse täitmise asemel ootas neid lask kuklasse ja ristita haud Siberi mullas.

Sellest raskest perioodist, see tähendab Eesti ohvitseride sunnitud teenistusest Nõukogude armees ning neile osaks saanud katsumustest aastatel 1940–1941 mälestustes ka räägitakse. Nõukogude terror ja ülekohus olid sedavõrd intensiivsed, et sõja puhkedes puudus eestlastel igasugune soov võõra võimu eest võidelda. Sakslased on läbi aastasadade olnud eestlaste suurimad vaenlased, kuid üksainus aasta nõukogude võimu all suutis selle vastumeelsuse vähemalt hetkeks minema pühkida. Seetõttu vahetas rõhuv enamus kodumaalt juba sõja alguses välja viidud Eesti Territoriaalkorpusest kiirelt poolt, andes end sakslastele vangi. Kel vedas, se