TГµsine inimene

Mudlum

Mudlumi esimene avalikult ilmunud novell "Minu tädi Ellen" nomineeriti Tuglase auhinnale. See raamat sisaldab Elleni-lugu, ja veel 22 teist juttu, mõnedki neist kannavad sisu, mis on romaani mõõtu. Kokku moodustub neist üks suur lugu, mis räägib elust maailmas, siin, Eestis. Räägib enamasti lihtsalt ja lõbusalt, aga vahel ka kurvalt ja tõsiselt. Igaüht võib haarata äratundmine, nagu oleks seal killukesi tema elust, sest ega see üksik nii palju üldisest ei erinegi. Autor ise ütleb, et ta juttudes on loetelu-tüüpi narratiiv, pole vaja muud teha kui kõik maailma asjad üles lugeda ja näpuotsaga natuke tõsiseid mõtteid vahele visata.

LEPATRIINUDE AASTA

1977. aasta juulikuus oli nagu juulikuudes ikka, selline kuiv ja lõikav, särisev palavus, taevas sinine ja puud igavalt ühtvärvi rohelised. Kõik peened varjundid kaovad suve südames, jäävad järele kõige keskmisemad toonid, nagu oleks maailmal järsku käes ainult kuue värviga koolilapseguašid.

Emma pidi valvama sirelipõõsa ees, et ega keegi ei tule, sest teisel pool sireleid tegi ta ema salaja suitsu. Oma ema eest salaja ja teiste eest ka, sest külas oli aeg aeglasemalt liikunud ja külanaised ei tõmmanud sigarette. Võib-olla nad tegid seda salaja oma sireliheki taga. Suits hoidis ema maailma paigal, kui see tahtis ära libisema hakata, tast sai kinni hoida, natuke maailma sisse ja välja puhuda, pahast tujust sai harilik tuju, harilikust tujust parem tuju ja jälle jaksas teha kõiki neid asju, mis muidu tundusid ilmvõimatult vastikud. Enamasti oli vastik sellepärast, et kunagi ei olnud normaalne olla, alati pidi tegema nägu, et asjad on paremini, kui nad tegelikult on, hääletoon reipam, silmad lahkemad. Ainult Emma nägi ema sellisena, nagu ta päriselt on. See teine ema, see, kes maailmale meeldida püüdis, see talle ei meeldinud sugugi, ta nägi valet, aga ei saanud aru, miks see seal on. Mida on karta? Kui sa oled nagunii täitsa üksi ja sul on ainult Emma, pakk suitsu, kohvitass, miks siis on üldse tähtis, mida maailm sinust arvab? Ta ei saanud aru, et ema lootis veel. Ta rääkis Emmale sageli, et kunagi ei tohi laita inimest ennast, vaid ainult tema tegusid. Siis oligi nii, et ema lootis heakskiitu mitte endale, vaid oma tegudele.

Sellepärast laitis ta Emmat, mitte seda päris Emmat, kes oli iseenda sees peidus, vaid seda, kuidas ta riides käis. Näiteks ei tohtinud Emma panna kaela roosat rätikut ja seda lõua alla puhvi siduda, ega tohtinud ka kanda seelikut ilma kombineeta, sest vastu valgust võisid niimoodi jalad läbi kumada. Millegipärast emale ei meeldinud pikad juuksed ka, lahtised pikad juuksed, kuigi tal endal olid olnud pikad patsid ja kurvad silmad, vanade fotode pealt oli näha. Aga kuskilt oli sugenenud ema pähe veendumus, et pikad juuksed on litsi juuksed, sellepärast lõigati Emma omad lühikeseks. Ülepea oli väga palju asju täitsa kindlasti õiged niimoodi ja mitte teisiti. Kust neid veendumusi võeti, seda Emma ei teadnud. Ainult vahel harva, ennast unustades, kiitis ta Emmat, ütles, et tal on ilusad jalad, veel ilusamad kui Jackie Kennedyl. Üldiselt oli kenadusega keeruline, see oli korraga nii hea kui halb, ilusal tüdrukul oli ohtlik, ilus tüdruk ei tohtinud üksi ringi uidata, rannas käia, lühikesi seelikuid kanda või õlapaeltega kleite, võib-olla kole tüdruk oleks tohtinud. Aga salaja oli emal hea meel, et tütar on kena, ja eriti veel, kui nad kahekesi kuskile läksid ja mõni ema tuttav neile vastu tuli ja kiitis „oh kui ilus tüdruk ja nii ema nägu!“, siis ema ütles alati, et tegelikult on isa nägu tütar.

See suvi oli viimane suvi enne seda sügist, kui vanaema ära suri. Ja sellel suvel oli lepatriinude uputus. Neid oli igal pool, voodis, aknalaudade peal, toidu sees, tuul oli puhunud nende kitiinkesti kuhilikena teeäärtesse, lahel ulpis neid vees mitme meetri ulatuses rannast, õieti polnud võimalik merre minnagi, kui sa ei tahtnud nende kehadest läbi kahlata. Need, kes elus olid, ja neid oli teist sama palju, n