Giidi Käsiraamat. Tallinnast Narvani

Kadri Tähepõld

See raamat on mõeldud abiks neile, kes valmistuvad giidina saatma turistirühmi Lahemaale või Narva, neile, kes soovivad tutvustada asjatundlikult oma külalistele Põhja-Eesti rannikut ja Kirde-Eestit, ning neilegi, kel on huvi ja teadmisjanu lihtsalt enese rõõmuks seda osa Eestist avastada. Ennekõike on raamatus elementaarseid teadmisi, mis igale giidile on hädavajalikud ja mida saab varieerida vastavalt külaliste huvidele, soovidele ja eelnevatele teadmistele.

Hea lugeja,

see raamat on mõeldud abiks neile, kes valmistuvad giidina saatma turistirühmi Lahemaale või Narva, neile, kes soovivad tutvustada asjatundlikult oma külalistele Põhja-Eesti rannikut ja Kirde-Eestit, ning neilegi, kel on huvi ja teadmisjanu lihtsalt enese rõõmuks seda osa Eestist avastada.

Ennekõike on raamatus elementaarseid teadmisi, mis igale giidile on hädavajalikud ja mida saab varieerida vastavalt külaliste huvidele, soovidele ja eelnevatele teadmistele.

Olen ise aastakümneid seda tööd teinud ja julgen jagada ka praktilisi nõuandeid, kuidas paremini toime tulla. Olen paljugi õppinud kogemustest ja loodan, et terane lugeja leiab siit abi ja nõu, et mõnedki vitsad ennetada.

В В В В Edu soovides

    Kadri Tähepõld

Kõigepealt võtame suuna Peterburi maanteele, mis viib itta, Narva ja sealt üle piiri St. Peterburgi. 13. saj II poolest kasutati seda teed juba täies ulatuses. Ida-lääne suunas liikusid kauba- ja sõjavoorid, valitsejad, kullerid, postipoisid, laadalised ja muidu reisijad. 19. saj algul oli selle tee ääres 9 postijaama, iga postijaama vahel veel 10-12 kõrtsihoonet. Kõrtsides realiseeriti neljandik mõisate viinatoodangust ja enamus õlletoodangust. 1870 valmis Paldiski – Tallinn – St. Peterburgi raudteeliin ja kõrtsid kaotasid oma otstarbe. 1900 suleti seoses viinamonopoli kehtestamisega viimasedki kõrtsid.

Levinud arvamuse kohaselt ehitasid praeguse Tallinna – Maardu vahelise teelõigu sõjavangid. Tegelikult see nii ei ole. Nad ehitasid küll veidi üle 27 km tsementbetoonteed, aga see asus maantee 22,8–49,8 km vahel (Kuusalu lähistel). Saksamaa oli 1930ndatel aastatel tsementbetoonteede arendamisel Euroopas kindlalt esikohal ja NKVD käsul ehitasid saksa sõjavangid ka Eestis kuni 1950 teid. Praegu ei ole seda teed enam kuskil näha, 1970-80ndatel asendati see asfaltbetoonkattega.

1. Lasnamägi, korteriühistud

Ajaloost teame, et aastasadu on Lasnamäel karjääridest murtud paekivi. Tänapäeval asub sellel paekõrgendikul suurelt jaolt paneelehitistest koosnev linnaosa, mille pindala on 30 km

. Lasnamäel elab ca 110 000 inimest, mis moodustab umbes neljandiku Tallinna elanike arvust. Elamute ehitamist alustati Lasnamäel 1970ndate aastate lõpus. 1980 Moskva olümpiamängude ajal toimus Tallinnas olümpia purjeregatt. Olümpiaobjektide ehitamise ettekäändel tuli Tallinna Nõukogude Liidust massiliselt ehitustöölisi, kes siin ka kohe korterid said, nii et 1989 olid eestlased Tallinnas juba vähemuses. Tol ajal ehitati riigikortereid ja nn kooperatiivkortereid, kus elanik pidi tasuma 40 % hinnast ja ülejäänu 15 aasta jooksul järelmaksetena. Eestlastele jäeti muidugi „rõõm” osta endale korter, kui vedas, ja sisserännanud said koheselt riigikorterid. Nüüdseks on omandireformi käigus suur enamus siinseid kortereid eraomand ja ühe maja korteriomanikud kohtuvad vähemalt kord aastas ühistu üldkoosolekul. Siis räägitakse läbi kõik probleemid, otsustatakse, mis majas teha tuleb ja juhatus annab aru rahade kasutusest. Eestis puudub traditsiooniline üürikorterite regulatsioon, hinnad on vabad ja kõrged. Inimene, kes vajab Tallinnas elamispinda, pigem ostab korteri pangalaenuga, sest pangalaenu tagasimakse on tihti väiksem üürisummast. Lasnamäel on 326 hoonet, milles on 20 000 korterit, 4 sotsiaalmaja, kauplused, koolid, lasteaiad jne. Ehitatakse kultuurikeskusi, õigeusu kirikut. Lasnamäel paiknevad mitmed endised ja praegused tööstusrajoonid. Samuti jääb Peterburi maantee äärde suur