Litsid 2

Mart Sander

Romaan „Litsid” on pilguheit Eestimaa saatuse pöördelisteleaastatele 1939–1944, jutustatud väikese Tallinna bordelli ja sealt läbikulgevate inimeste pilgu läbi. Selles suletud mikrokosmoses kajastuvad murrangulised sündmused sageli vaid kuireaalse tegelikkuse kauge kaja, murdes aga üksiti valusalt sisse illusoorsessemaailma. Sinna maailma on pagenud mitmed noored naised, kellel kõigil onerinevad põhjused tavaelust ja oma identiteedist loobumiseks. Kuid sõdimapeavad nemadki. Romaanitsükli teine osa keskendub aastale 1941, mil paljastub nõukogude võimutõeline nägu. Alapealkiri „Naiste sõda” võtab reaalsed mõõtmed, kui väikeeliitbordell saab tunda võõrvõimu terrori kogu raskust. Taas ristuvad „proua Kuke kanala” daamide elud mitme ajaloolise suurkuju eksiteedega.

Mart Sander

Litsid NAISTE SГ•DA II RAAMAT

See romaan põhineb tõestisündinud lool, mis on meieni jõudnud läbi mälestuste, päevaraamatute, kirjavahetuste ja ülekuulamisprotokollide.

1941

1. Küünlapäev

Jälle pakane, jälle hingemattev külm. Täpselt nagu aasta tagasi, kui lõhkes, pragunes ja oigas miinuskraadide pealetungi ees iga elus ja elutu asi. Elavhõbe loobus reaalsuse kajastamisest ning taas võis ainult piirituse peale loota – nii selle, mis oli vangistatud termomeetritesse, kui ka selle, mida endale kõrist alla valati, et külm liigestest taganeks ning tajud taas elavneksid. Kõige rohkem tundis proua Kukk puudust värvidest – jaanuari päevad ja õhtud olid nagu hallisegused nõukogude filmid, ilma ühegi viiteta toonidele, mis sündisid kas loodusest või inimese tunnetest.

Ent kui aasta tagasi oli külma üle naljatatud ja pakast trotsitud, võeti seda nüüd vastu orjaliku alandlikkuse ja leppimisega. Iga eestlane oli selle aasta jooksul endale vähemalt korra kinnitanud, et katsumused, mõnitused ja alandused tuleb üle elada; täpselt nii, kui elatakse üle talved, mis aeg-ajalt tulevad inimesi murdma nagu jäätanud hammastega hundid. Aga talve vastu ju rusikatega ei lähe: talv tuleb lõpuni kössitada, isegi siis, kui tema külm kese on su enda südames. Selleks üleelamiseks valmistuti süngelt; koos rõõmu ja muretusega maeti endasse, sügavale sõnatu kalestumise ja külmuse alla, aina rohkem seda, mille üle varem oli uhkust tuntud ja mida inimese väärtuslikemateks omadusteks hinnatud. Maeti nii, nagu teeb koer, kes on veendunud, et kunagi tuleb ta oma peidiku manu, kaevab kondi taas välja ning leiab selle niisama värske ja mahlakana, kui see oli aastate eest.

Küünlapäevaks oli kogu majapidamine taastunud; kõik tüdrukud, kellel oli olnud kuhugi minna, olid nüüd kodus tagasi. Jah, enam ei osanud keegi mõelda Falkenbergi majast teistmoodi kui kodust. Uusaasta oma tavapäraselt petlike lubadustega oli salvinud mõrad, mis sirbi taga punetav vasar oli tüdrukute omavahelistesse suhetesse löönud. Usk, et uue aastanumbriga algab ka uus ja lootusrikkam elu, pakkus kosutava mahvi oopiumisegust õnnetunnet.

„Võtame seda aastat kui sammu lähemale sõja lõpule,” tõstis klaasi nõunik Metsla, kes iga kord tüdrukuid parandas, kui nad teda „seltsimehe” asemel „härraks” kutsusid. „Kunagi õpivad meie lapsed ja lapselapsed õpikutest: aastal 1939 algas teine suur sõda ja aastal 1941 lõppes see õnnelikult, vähemate kannatustega kui eelmine. Ja see peeti maha meist kaugel, ilma et oleksime pidanud sekkuma.”

„Kuidas saab sõda lõppeda õnnelikult ühtmoodi kõigi jaoks?” küsis Vivian.

„Kas sa ei tea, et ajalugu kirjutavad võitjad ja neile lõpebki sõda õnnelikult?” andis Monika pisut mürgise selgituse.

„Eelmine sõda võttis neli aastat meie elust,” lasi proua Kukk oma pilgul uppuda punase veini sügavalt kutsuvasse vaikusse. „Ja siis veel kaks aastat meie oma sõda, mis maailma vähe huvitas.”

„See ongi sõdade huvitav omadus, et need kestavad aina vähem,” ütles nõunik Metsla targalt kulme kergitades. „Olid Saja-aastane sõda ja Kolmekümneaastane sõda. Sõjad muudkui kestsid; vahel ei saanud inimese