Kahe näoga jumal

Eia Uus

Tänapäeva Eestis toimuva sündmustikuga romaani kesksed tegelased on kolm kirjanduse ja kunstiga tegelevat inimest – kaks naist ja üks mees, kelle elu ja tegemised on üksteisega tihedalt läbi põimunud, kuid samas üpriski erinevad. Neil kõigil on usk millessegi ebakindlasse, mis võib igal hetkel näidata oma teist palet. Tegelaste mõtete, läbielamiste ja loomingu kaudu käsitleb romaan reeturliku olemusega nähtusi, nagu aeg, usaldus, sõltuvus, saatus ja kunst. Kahe näoga jumal on Eia Uusi teine romaan. Tema debüüt, Kuu külm kuma võitis 2006. aastal Eduard Vilde nimelise kirjanduspreemia. 2013. aastal ilmus Minu Prantsusmaa: elu nagu sirelivein, 2014. aastal romaan Aasta Pariisis ning 2017. aastal on ilmumas Kirju Buenos Airesest.

Eia Uus

Kahe näoga jumal

MIIKAEL

„Kus ta on?“

„Kes?“ küsib ilmselt just äratatud Mirja telefonis vastu.

„Mis mõttes? Sa tead küll, kes!“

„Miikael, ma magan. Ma ei saa midagi aru.“

„Anett. Kus Anett on?“

„Kust mina pean teadma?“

„Ta ei vasta telefonile, millal sa temaga viimati rääkisid?“

„Võib-olla nädal tagasi, aga me ei suhtle ka iga päev nagu teie.“

Mirja haigutab, minuni kandub haigutuse hääl, mis on müstiliselt digitaal- või virtuaal- või interaktiiv- või mõneks muuks laineks muudetud.

„Nii, et sa ausalt ei tea?“

„Ei. Ja üleüldse on ta täiskasvanud inimene ja tuleb endaga kindlasti toime, isegi kui ta telefonile ei vasta.“

„Ma lähen sinna.“

„Tee mis tahad, aga ma arvan, et ta ei suhtle, sest ta ei taha suhelda, ja helistab sulle ise ning seda täpselt siis, kui tahab,“ jätkab Mirja unise ja mõnevõrra ärritunud häälega. Erinevalt minust meeldib talle kaua magada.

„Temaga võib olla midagi juhtunud.“

„Või siis ei ole ja ta hakkab kahetsema, et ta sulle võtmed andis. Mul ükskõik; tee mis tahad, aga mu äratamise eest võlgned sa mulle vähemalt lõunasöögi.“

Katkestan kГµne.

Võib-olla on Mirjal õigus ja Anetil on tõesti kõik hästi. Aga kuradima rumal tunne oleks pärast, kui ilmneks, et ta on minestanud, pea ära löönud ja verest tühjaks jooksnud.

Anett ei vastanud telefonile ka terve eilse päeva ja viimati rääkisime üleeile õhtul – vahetult enne, kui ta Koplis jalutama läks. Kõikidest kohtadest, kus noor naine õhtupimeduses jalutada võiks, jalutab tema Koplis.

Tal on seal väike maja, päris enda oma. See küll varastati kohe esimesel kuul tühjaks, aga ta ei hooli. Anett on maalt ja talle ei meeldi Mustamäe, Õismäe, Lasnamäe, ühegi teise mäe ega kesklinna klaustrofoobiline kokkusurutus.

Ta ei taha kuulda läbi seina, lae ja põranda võõraste karjumist, jagada trepikojapesemise kohustust – mitte toimingu enda pärast, vaid regulaarse graafiku tõttu, kui tal ei pruugi parajasti põrandapesu tuju olla – ega lasta oma rõdu või aknad välja vahetada ainult sellepärast, et kõik teised seda teevad, sest see on korteriühistu direktiiv maja fassaadi kaunistamiseks. Tal on vaja ruumi, õhku ja akent vaatega nelja ilmakaarde.

Nüüdseks on ta seal elanud juba paar aastat ja vahepeal ei ole keegi tema majja sisse murdnud. Aga kui nüüd, praegu, täna on? Kui ta on tõesti tapetud või oimetuks löödud või vägistatud või… Ma lähen sinna.

Õues on november, kõigis inimestes on november. See immitseb läbi keha ja vaimu keevituskohtade kõigi hinge. Võib-olla ka Aneti. Ei – päris kindlasti Aneti, selles ma ei kahtlegi ning temaga ei pruugi tõesti midagi juhtunud olla, sest ta lihtsalt on selline. Ta lähebki ära. Kaob, tõmbub.

Ta usub headusse; ta usub, et kõik on hästi, ja kui midagi läheb halvasti, saab ta sellest midagi head. Mitte tugevust, tarkust või kogemusi, vaid inspiratsiooni. Või et see raputab ta ärkvele, elama, midagi muutma. Ta usub nii väga, et kõik on hea. Nii väga, et ta usub ka kõiki teisi seda uskuvat ja teadvat.

Ja kui ta keset ööd kaduvusse lahkub ning telefonile ei vasta, ütleb ta järgmisel päeval mu ärritunud hirmu peale:

„Mis sina siis arvasid, et minu