Musta pori näkku

Mihkel Raud

Mihkel Raud kirjutab julgelt 1980. aastate Eesti rockmuusikast ja muusikutest ning enda eksirännakutest selles tavainimesele tabamatus maailmas. Ise ütleb ta nii: „Selle raamatu lehekülgede sajad ja sajad tegelased liuglesid läbi terve dekaadi peaaegu katkematus mäluaugus. Ja ometi leidsid nad keset surmatrotsivat elupõletamist endas jõudu ning viitsimist luua kõige imelisemad laulud.” Vaatamata kohati brutaalsena paistvale muusikute elupõletamisele suhtub autor neisse poolehoiu ja mõistmisega, tegemata neile liiga. (Või siis tehes seda õige pisut.) Kõige vähem säästab Mihkel Raud iseennast. Kõige soojemalt suhtub ta oma lähedastesse.

Mihkel Raud

Musta pori näkku

EessГµna

Täisväärtuslikuks eksistentsiks vajab üks korralik rahvus referendumil heakskiidetud põhiseadust. Ta vajab vähemalt viit erinevat juustusorti lähimas Selveris ja iga kuu elukaaslast vahetavat allilma autoriteeti klantsajakirjade esikaantel. Ning ükskõik kuivõrd too täisväärtuslikult eksisteeriv rahvus seda ka tunnis- tada ei taha, vajab ta müüte ning legende alkoholiprobleemidest räsitud, elu ja surma piiril pendeldavatest popstaaridest, kes ühel päeval staadionitäie publikut psühhoosi äärele tõukavad ning järgmisel juua täis peaga toidupoest autoga koju sõites mentidele vahele jäävad.Kunsti ei defineeri mitte niivõrd värvid ja toonid, sõnad ja laused, pausid ja misanstseenid, noodid ja viiulivõtmed, kui räpased ja nilbed seosed, võikad ja verised assotsiatsioonid, iiveldamaajavad paralleelid ning fantastilised müüdid nende loojatest, mis kunstile tegeliku tähenduse annavad.

Kas biitlite “Helter Skelter” oleks ikka see laul, kui kurikuulus Charles Manson võimsate riffide vahelt kodeeritud sõnumit poleks leidnud ning saadud inspiratsioonipuhangus Roman Polanski imekauni naise brutaalselt mõrvamata oleks jätnud? Kas Ozzy Osbourne’i “Suicide Solution” kõlaks tänase päevani nii verd tarretama panevalt, kui nooruke John McCollum seda kuulates endale kuuli pähe poleks kihutanud? Eesti popajalugu on sarnaseid seoseid triiki täis. Võib-olla mitte nii veriseid, ent kindlasti mitte vähem märgilisi.

Mul on Eno Raua poja ning Singer Vingeri kitarristina harukordne võimalus olnud kõrvalt vaadata, kuidas siinsed popjumalad otse Olümpose mäe tippu marssisid. Mind õnnistati väheste privileegiga paljude Eesti popmüütide sündi oma isiklike silmadega tunnistada. See raamat siin püüab neid tagantjärele peaaegu monumentaalsetena tunduvaid hetki ausalt ning avameelselt sõnastada, kuigi mõlemad mõisted – aus ja avameelne – on aastate jooksul suurema osa oma väärtusest kaotanud.

Kui sa mäletad kas või midagi kuuekümnendatest aastatest, siis polnud sind järelikult sel ajal olemas. Nii ütles Jefferson Airplane’i looja Paul Kantner psühhedeelsuse kõrgaegu meenutades.

Eesti popkultuuri kontekstis kehtib sama lause kaheksakümnendate kohta. Selle raamatu lehekülgede sajad ja sajad tegelased liuglesid läbi terve dekaadi peaaegu katkematus mäluaugus. Ja ometi leidsid nad keset surmatrotsivat elupõletamist endas jõudu ning viitsimist luua kõige imelisemad laulud, mida selle hävimisele määratud rahva esindajad iial loonud on.

Jutud selles raamatus pole just alati kГµige sГјГјtumad.

Nii mõnedki siin figureerivatest kangelastest on kõike muudkui armastusväärsed. Kuid loodetavasti paistab nende galloneid viina hävitanud ning sadu naisi (ja mehi) seksuaalselt väärkohelnud heeroste fassaadide tagant midagi, mis tänapäeval raadiot lahti keerates aitab meil aru saada, miks on asjad just täpselt nii, nagu need on. Ja mitte kuidagi teistmoodi. Sest mõist- mata, kust me tuleme, on meil võimatu aru saada, kus me praegusel hetkel oleme. Sellest, kuhu tee meid edasi viib, rääkimata.

    Mihkel Raud Käsmu, 2008

Tänud

Isegi mõnesajaleheküljeline rockibiograafia ei sünni välise abita. Ma tänan Juhan Ulfsakit, kes esimese inimesena arvas, et ma oleksin ehk võimeline millekski enamaks kui populaarsel talendikonkurs