Austraalia – Terra incognita: kui loomad olid veel inimesed
Sol Shulman
Austraalia ajalugu on täis seiklusi ja saladusi. Senitundmatu maa köitis eurooplaste meeli kaua enne seda, kui see manner avastati. See on imelise floora ja faunaga, unikaalse inimrassiga, kulla ja lootuste maa. Raamat räägib maailmajao muutumisest varaste ja röövlite väljasaatmislaagrist üheks maailma õitsvamaks riigiks. Tänu autori nobedale sulele ja suurepärasele jutuvestmisoskusele on Austraalia ajalugu kirjeldatud lühidalt, kaasahaaravalt ja köitvalt, edastades ühtlasi fakte, mida ajalooõpikutest ei leia. Raamatut läbivaks teemaks on ka miljonite inimeste saatused – vahel traagilised -, mis suurte mereavastuste ajastul ning sellele järgnenud sajanditel kujundasid austraalia rahvuse erilise iseloomu selliseks, nagu kohtame seda täna Austraaliat külastades. Nagu liblikas on elu, lootuse, ärkamise ja inimhinge sümbol, oli ja on Austraalia paljude jaoks tõotatud maa, rahu ja taassünni maa. Tänane Austraalia võib tulevikus olla uue maailmakultuuri kujunemise keskus, arvab raamatu autor. Kui teid varem Austraalia, selle ajalugu ja inimeste mõtted ning saatused eriti ei huvitanud, siis pärast Sol Shulmani suure südamesoojusega kirjutatud raamatu lugemist on teie huvi selle maa vastu kordades suurenenud.
Sol Shulman
Austraalia – Terra incognita
Minu austraallasest sõbra, Melbourne’i ülikooli professori Ray Wilson-Sloneki (1944−2004) mälestuseks.
Tänu temale avanes mulle Austraalia.
Autori eessГµna
See raamat ei ole Austraalia ajaloost selle sõna akadeemilises tähenduses, kuigi iseenesestmõistetavalt kulges autor mööda ajalooradu. Raamatus toodu peegeldab tema isiklikke tajusid ja arusaamist sellest maast. Selliselt ta seda nägi, sellisena õppis tundma ja nii sai sellest aru.
Minu teekond Austraaliasse algas ammu ja juhuslikult nagu paljud teisedki asjad meie elus.
Tormilised kuuekümnendad. Ei olnud enam Stalinit, tuli Hruštšov, Juri Gagarin lendas kosmosesse, Venemaal oli tunda vabaduse hõngu. Mässav ja pulbitsev noorus. Neid noori hakati hiljem uhkelt „kuuekümnendikeks” kutsuma.
Pärast süngeid stalinlikke aastakümneid tundus, et natukene veel ja me supleme kõikehõlmavas õnnes. Kõik päevad olid helged ja päikesepaistelised. Oli tahtmine teha midagi tõeliselt suurt. Ühed harisid, laulud suul, uudismaad metsikutes Kasahhi steppides, teised sõitsid „otsima õhtuvinet ja taiga lõhnu”, „lüürikud ja füüsikud” vaidlesid, kas kosmosesse lendamise korral peaks kaasa võtma sirelioksa või mitte, sest sõit tähtede poole oli juba otsustatud. Saalide seinad värisesid tormilistest aplausidest, millega üliõpilased tunnustasid oma uusi kangelasi – poeete-mässajaid. Kõigest õhkus romantikat ja lootust …
Olin just lõpetanud kinematograafiainstituudi ning juba jõudnud teha oma esimese filmi, mis sai laialdaselt tuntuks ja pälvis festivalidel auhindu. Tänu sellele filmile sain sõbraks Aleksei Adžubeiga[1 - Aleksei Adžubei (1924−1993), N. S. Hruštšovi väimees, ajalehe Izvestija peatoimetaja (1959−1964)] ja olin Nikita Hruštšovi üks lemmikutest, mis – nagu toona tundus – kaitses mind elu kõikide raskuste eest. Pea kõik riigi kinostuudiod kutsusid mind tööle. Valisin filmirännakute romantika. Saatus avas mulle oma süle, kuid hinges kripeldas. Nooruse mässumeelsus püüdles millegi enneolematu poole.
Siinkohal pean kindlasti märkima, et kinematograafiainstituuti astusin juba pärast inseneriteaduskonna lõpetamist. Viimases tärkaski minus unistus saada filmirežissööriks. Tahtsin vändata filmi tuumapommi ajaloost. Sellest, kuidas see relv loodi maailma erinevates riikides. Teadlastest, spioonidest, poliitikutest … Seda enam, et teema oli tol ajal nii uudne kui ka ülisalajane.
Nii juhtuski, et katkestanud ühe hoobiga edukalt alanud lendutõusu, hülgasin oma igati kindlustatud elu, lahkusin stuudiost, üürisin toa keldrikorrusel, mille aknast nägi vaid poriloikudes solistavaid möödujate jalgu, ning töötasin kakskümmend tundi