407 karaati

Egert Anslan

„407 Karaati“ on erootiliste sugemetega psühholoogiline kriminaalromaan, milles segunevad Londoni kõrgseltskond ja Vene allilm. Lugeja satub rahvusvahelise kuritegevuse maailma, kus räpased teod on peidetud säravate maskide taha, kus kõigi põhimõtetel on murdumispunkt ja usaldust saavad endale lubada vaid surnud. Juudi lesele pärandatud briljanti asub jahtima Moskva parim petuskeemide meister, kes kasutab ohvri südame võitmiseks 17nda sajandi Prantsuse õukonna võrgutamiskunsti. Saatuse vangerdus muudab aga paarisuhte painavaks armukolmnurgaks, millest kellelgi pole võimalik tervena välja tulla. Loo pealispinna alt kooruvad välja üha uued ja šokeerivamad infokillud, mis kogu algselt kavandatud süsteemi lõhki löövad. Sündmuste keerises saavad omadest verd ihkavad võõrad ning senised vaenlased avastavad end tahtmatult abimeeste rollis. Londoni kõrgseltskond ja Moskva kriminaalid mõtlevad üksteise võidu välja skeeme, mis neil tekkinud kaoses pinnale aitaks jääda. Just siis, kui situatsioon näitab laabumise tundemärke, selgub, et käimas on elu ja surma piiril balansseeriv topeltmäng, milles ükski osalejatest ei aima, et tegelikult toimub kulisside taga midagi muud. Keegi on salamisi olukorda oma kontrolli all hoidnud. Või kas ikka on?

Egert Anslan

407 karaati

Proloog

Hämaras korteris võis tunda surma külma hingust. Kellegi hoolitsev käsi oli tõmmanud magamistoa akende ette kardinad, et päike ei pääseks haiget segama.

Võimsas mahagonipuust voodis lebas vanaldane mees. Kuigi ta kuivetunud kogu ei tekitanud paksu suleteki all isegi kühmu, oli ta kohalolekut tunda kogu toas. Mehe kullipilgust õhkus energiat, mis isegi raugedes mõjus kõikeallutavalt. Voodi ääres istuv naine vaatas heldinult ta aukuvajunud silmi, milles helkis täpselt samasugune elutahe, kui kakskümmend aastat tagasi nende pulmapäeval. Mehe kuivetunud käele kukkus pisar.

„Ära nuta,” ütles lamaja ragiseval häälel.

„Ma ei taha, et sa ära lähed…”

„Ära nuta,” kordas mees ja köhatas jõuetult. „Kustub ainult mu keha. Mina jään.”

Naine üritas näole vapramat ilmet manada, kuid see ei tulnud tal hästi välja. „Ma ei kujuta ette, kuidas ma ilma sinuta elama hakkan,” pomises ta.

„Sul on kõik alles ees. Palju on veel näha, palju õppida.” Mees tegi katse padjalt pead kergitada, kuid ebaõnnestus. „Too mulle kivi,” ütles ta.

Naine noogutas ja kadus tagatuppa. Mõne hetke pärast oli ta tagasi, kaasas bordoopunane sametkarp.

„Tõmba kardinad eest ära.”

Madal talvepäike ujutas kohe voodi valgusega üle. Mees naeratas kuidagi nukralt ja avas karbi. Selle pehmel siidpadjal lebas erakordselt suur briljant, mille tahkudelt peegelduvad päikesekiired heitsid ta näole sillerdavad laigud. „Mu elu on olnud ilus, aga neljasaja seitsmele karaadile pole midagi võrdset,” ütles mees ja sulges hetkeks silmad. Kui ta need jälle avas, peegeldus seal kogu maailma valu.

„Kes on üldse inimene?” küsis ta lakke vaadates. „Me oleme vaid looduse nõdrameelsed lapsed. See kivi siin on miljard aastat vana. Tema sünnikoht on mitmesaja kilomeetri sügavusel…”

Sõnad kadusid jõuetusse köhahoogu. Naine kuivatas ta otsaesist niiske rätikuga ja andis talle lonksu vett. Mees jätkas: „Maailma juured kaevatakse üles. Maa sees pole ta muud kui lihtsalt üks kivi, maa peal on ta aga ahnus ja surm, edvistamine ja kirg. Saamahimu paneb kopad tööle. Teemandid tassitakse päevalguse kätte, kus inimesed nende särast hulluvad.”

Mees andis silmadega mõista, et soovib veel vett. Võtnud klaasist väikese lonksu, jätkas ta ragiseval häälel: „Minu kivi on inimeste jaoks liiga suur. Nad arvavad, et nad tunnevad ennast, aga kui nelisada seitse karaati neile otsa vaatab, siis suudavad vähesed iseendaks jääda. Nende nägudele tekivad maskid, sõnadesse libedus ja tegudele vari.” Mees ulatas briljandi naisele. „Ma ei müünud seda kunagi ära, see kivi on minuga alati kaasas käinud. Ma andsin inimestele võimaluse murduda ja õpp