Kallis elu

Alice Munro

2013. aastal Nobeli preemiaga pärjatud Kanada kirjaniku uusima novellikogu kohta on autor mõista andnud, et see jääb tema viimaseks teoseks. Sel juhul on kahtlemata tegemist väärika punktiga, kuna antudki kogumikus tabab autor nüansirikkalt ja köitvalt pealtnäha tavaliste inimeste elusaatusi ja hingemaailma. Autor viib lugeja äratundmisele, kui ohtlik ja kummaline on tegelikult meie igapäevane elu.

Alice Munro

Kallis elu

Kiri Jaapanisse

Kui Peter oli tema kohvri rongi peale toonud, paistis ta kärsitult soovivat sealt minema saada. Aga mitte veel ära minna. Mees põhjendas oma rahutust mõttega, et rong võis liikuma hakata. Ta seisis väljas platvormil ja lehvitas neile. Lehvitas ja naeratas. Katyle määratud naeratus oli avatud, päikeseline, ainsagi kahtlusevarjuta, nagu usuks ta, et tütar jääb ikka tema silmateraks, ja tema tütre omaks, igavesti. Naisele määratud naeratus paistis lootusrikas ja usaldav, selles oli ka mingisugune otsustavus. Miski, mida polnud kerge sõnades väljendada ja mida tegelikult kunagi välja ei öeldudki. Kui Greta oleks millegi sellise kohta sõna poetanud, oleks mees öelnud: „Ära ole naeruväärne.” Ja ta oleks mehega nõus olnud, mõeldes, et see ei oleks loomulik, kui inimesed, kes näevad teineteist iga päev, pidevalt, peaksid endale mingite selgitustega tüli tegema.

Kui Peter oli alles imik, kandis tema ema ta üle mägede, mille nimi Gretal alatasa meelest läks, sest nad tahtsid saada välja Nõukogude Tšehhoslovakkiast ja jõuda Lääne-Euroopasse. Nendega koos oli muidugi veel teisigi inimesi. Peteri isa oli kavatsenud perega koos minna, aga vahetult enne salajase lahkumise kuupäeva oli ta sanatooriumisse saadetud. Ta pidi võimaluse avanedes neile järele minema, aga ta hoopis suri.

„Ma olen niisuguseid jutte lugenud,” ütles Greta, kui Peter talle sellest esimest korda rääkis. Ta seletas, kuidas neis juttudes hakkas laps alati nutma ja tuli paratamatult ära lämmatada või kägistada, et kisa ei seaks ohtu kogu salajast retke.

Peter Гјtles, et ta polnud eales Гјhtki sellist lugu kuulnud ega osanud Г¶elda, mida tema ema oleks sellises olukorras teinud.

Igatahes jõudis ta ema Briti Columbiasse, kus täiendas oma inglise keele oskust ja temast sai õpetaja, kes andis keskkoolis äripraktikat, nagu seda õppeainet tol ajal nimetati. Ta kasvatas Peteri üksi üles ja saatis ta kolledžisse, ja Peterist sai insener. Kui ema nende korterisse ja hiljem nende majja külla tuli, istus ta alati elutoas ega tulnud kunagi kööki enne, kui Greta oli teda kutsunud. Niisugune ta kord juba oli. Viis oma märkamatuse äärmuseni. Diskreetsuse, mittesekkumise, mittesoovitamise, kuigi igas viimases kui majapidamistöös ja kunstis oli ta miniast kõigiti üle.

Samuti vabanes ta korterist, kus Peter oli üles kasvanud, ja kolis väiksemasse, ilma magamistoata korterisse, mille ainsasse eluruumi mahtus vaid lahtikäiv diivan. Et Peter ei saaks koju ema juurde minna? aasis Greta naise kallal, aga too paistis jahmunud. Naljad tegid ta ärevaks. Võib-olla oli asi keeles. Kuigi inglise keel oli nüüd tema igapäevane keel ja tegelikult ainus keel, mida Peter oskas. Peter oli õppinud äripraktikat – ehkki mitte oma emalt –, samal ajal kui Greta uuris „Kaotatud paradiisi”. Ta hoidis kõigest kasulikust eemale nagu katkust. Paistis, et mees tegi vastupidi.

Kuna nende vahel oli klaas ja Katy ei lasknud lehvitamisel sugugi vaibuda, saatsid nad teineteisele hillitsematult pilke, mis olid koomiliselt või õigemini hullumeelselt heasoovlikud. Greta mõtles, kui hea mees välja näeb ja kuidas ta ei paista sellest ise teadlik olevat. Mehel oli siilisoeng, nagu tol ajal oli kombeks kanda – eriti kui olid näiteks insener – ja tema hele nahk ei punetanud kunagi nagu Gretal, ega läinud päikese käes laiguliseks, vaid oli hoolimata aastaajast ühtlaselt päevitunud.

Mehe seisukohad sarnanesid mingis mõttes ta jumega. Kui nad kinos käisid, ei tahtnud mees kunagi pärast filmist rääkida. Ütles vaid, et see oli hea, üsna h