Inventuur
Allan Vainola
Muusik Allan Vainola teeb raamatus „Inventuur“ oma elust ja ajastust omalaadse inventuuri, meenutades sündmusi, mis jäävad põhiliselt aastaisse 1980-2001. See ei ole ajajärgu täpne dokument, pigem on kirjas eredamad sähvatused, mis on ajaproovile vastu pidanud. Punk ja nõukogude aeg; muretu kulgemine kuldses kolmnurgas Moskva, Varblane, Pegasus; Vennaskond, Metro Luminal, Sõpruse Puiestee ja teised bändid; hullumaja ja põgenemine Soome; seiklused Venemaal ja armastus. Autor on köitvalt portreteerinud ka omaaegseid värvikaid tegelasi, kellest nii mõnegi saatus oli traagiline. Toimetajad: Sirje Maasikamäe, Peeter Helme
Oli huvitav taastada vanu aegu ning proovidasГјndmusi niiviisi kirja panna, et need minevikust Гµigeid meeleolusid esile tooksid.
Raamat ei pretendeeri sellele, et olla teatudajajärgu täpne dokument, pigem on tegemist isiklike visioonidega. Raamatus kajastatud sündmused leidsid aset põhiliselt aastail 1980–2001.
Kõiki mitmekümne aasta taguseid asju detailselt taastada oli keeruline ja panin kirja eredamad sähvatused, mis olid ajaproovile vastu pidanud ja pähe keerlema jäänud.
Kuna paljusid raamatu tegelasi pole enamelavate kirjas ja loa küsimine nendelt seetõttu võimatu, on mõned nimed privaatsuse huvides muudetud. Algul, kui käsikirjas õigeid nimesid kasutasin, ilmus unenäos mulle ühe hukkunud sõbra vaim, kes andis mõista, et see pole hea mõte. Kõlab nagu artikkel ufoajakirjast Kolmas Silm, aga muutsin ometi ära enamiku nimedest.
Igatahes on raamatu eesmärk täidetud, kuilugeja siit eluks mõne kasuliku näpunäite leiab või raamatuga lihtsalt mõnusalt aega viidab.
Head lugemist!
Allan Vainola
Allan Hirvepargis 2001.
Sissepuhe
Tundsin, kuidas paar tuvi vuhisedes üle näo lendasid, ja ärkasin lõplikult Vene kiriku kella kumedate löökide peale. Mõnest pööningukatuse ja seina vahelisest praost paistsid sisse heledad päikesetriibud, milles keerles üksikuid tolmukübemeid. Lükkasin tekiräbala pealt ja hakkasin üle magavate hipide rea väljapääsu poole ronima.
Eilne pidu all Varblases oli pikemalt kestnud, sest magajaid paistis olevat öö jooksul kõvasti juurde tulnud.
Möödusin jämedate plekist lõõtstorude konstruktsioonist, mille ühele otsale oli keegi kriidiga suurelt kirjutanud SISSEPUHE. Teisel pool asuvast toruotsast kirjaga VÄLJA-TÕMME tuli värsket saiaküpsetuslõhna. Ilmselt oli kusagil all Tallinna kohviku köögis igapäevased kuklid juba ahju lükatud.
Enne väljumist piilusin igaks juhuks kahele poole, sest mentidele polnud uus ööbimiskoht veel teada. Hüppasin alla Varblase kohviku terrassile.
Päike oli kõrgel ja kell võis olla seitsme ringis. Otsustasin vanalinnas pisut jalutada, sest suu kuivas ja olemine oli eilsest veinist üsna hõre.
Läksin ülevalt Neitsitorni hoovi kaudu ja laskusin mööda Pikka jalga alla. Tänavate munakivid läikisid veel pärast kastmist. Hommikune linn oli inimtühi, õhk selge ja värske.
Tundsin nälga, aga õnneks oli kaubaauto oma ringiga jälle varem kohale jõudnud kui Pika tänava piimabaari müüja. Valisin ukse kõrvale virna laotud toidukastidest värske saia, sulatatud tomatijuustu ja pudeli rõõska piima sinna juurde. Toppisin need põue, keerasin Balti jaama tunnelite kõrval asuvasse parki ning einestasin ühel purskkaevu ümber pandud pinkidest. Teksajaki rinnataskust leidsin Priima paki, kuhu oli jäänud õnneks paar tervet suitsu. Süütasin ühe ja hakkasin mõtlema, mida päevaga peale hakata.
Sõber Rott pidi neil päevil saabuma tööreisilt Venemaalt ja otsustasin, et õhtul passin kindlasti Moskvas. Ja kahe paiku lõppesid Monikal Mustamäel tunnid ning me pidime kohtuma kell kolm Raekoja platsil. Mõtlesin teda tänase sünnipäeva puhul kuhugi sööma kutsuda ning mingi kingituse osta.
Aega parajaks tehes kolistasin mööda vanalinna ringi ja sisenesin kauplustesse, kaasa arvatud majatarvete omasse. Et vaadata asju, mida hakkan endale ostma, kui olen täiskasvanud ning mul on isiklik korter ja palju raha. Jätsin tuleviku