Назад к книге «Ervin Abel. Siin ma olen» [Kirsti Vainküla]

Ervin Abel. Siin ma olen

Kirsti VainkГјla

Ervin Abel ütles kaheksa kuud enne surma: Minu saatus on olnud õnnelik. Mul pole olnud tegevusetust. Selleks ajaks oli ta teinud viimased 17 aastat peaaegu puhkamata estraadikunsti. Kui ta polnud laval, siis esines ta raadios või televisioonis. Või viibis tähtsal koosolekul. Praegu öeldakse temasuguste kohta: töönarkomaan. Ta soovis olla publikule kergesti mõistetav. Sama eesmärk on raamatul, kus Ervin Abelit meenutab poolsada inimest.

Hüvastijätunaer

Rakvere kultuurimajja kutsutakse kiirabi. Saal on välja müüdud, kuid Ervin Abel pole võimeline lavale astuma. Arstid teevad süsti ning Abel annab etenduse ära. Pisut aeglasemalt ja pikemalt kui muidu, aga saab hakkama.

See on ennekuulmatu. Abel, kes pole iialgi sallinud laval viinaaure, kes on võidelnud viimased 25 aastat purjus näitlejatega, saatnud neid ravile nii kolleegi kui ka partorgina, ja nüüd korraga – ise purjus!

Asi pole Гµige.

Nooruke lauljatar Silvia Vask hoiab end lavakardinate varju. Pisarad nirisevad takistamatult mööda ta puuderdatud põski. Pole midagi valusamat kui veiderdav koomik, kes sisimas ise valutab.

Keegi ei tea veel, et just sellepärast saigi võetud pitsike. Pisike snabilivobski. Et valud kaoks. Muidu ei jaksaks üldse olla.

Valud on saatnud Ervinit aastaid. Abikaasa Tamara on palunud, et mees läheks arsti juurde. Aga ei! Ervini põikpäisusega võiks taguda naelu seina. Ta kardab arste. Ta ei lähe. Kohmab vaid jonnakalt, et teab täpselt: tal on sama haigus mis papil, tema isal. Maovähk. Milleks sellise kiire asjaga kiirustada?!

Partei algorganisatsiooni sekretärina Filharmoonias kirjutab ta hoopis 17,5 lehekülge tihedas käekirjas aastaaruannet. Veel on vaja käia ringreisidel kütmata maarahvamajades, esineda raadios, televisioonis. Võidelda nendega, kes tahavad talle igal sammul jalga taha panna… Tal pole aega arsti juurde minna! Tema koht on laval.

Pärast kainestavat süsti kisendavad Ervini õrnas, lausa läbipaistvalt kõhnas näos sügavad kortsud valu järele. Publik ei taha midagi näha ja rõkkab omasoodu. See on juba teine naer.

Hüvastijätunaer.

Ervin Abel on 53aastane, kui ta kuuleb viimast korda oma publiku naeru. See on Varbolas, kus jääb pooleli tema viimane estraadikava Tamaraga – “Naeruravi”. Edasi jätkub hoopis teine ravi.

Arstid ja Tamara lepivad kokku, et kaugelearenenud vähist ei räägita. See murraks Ervini liiga vara. Tema puhul ei kehti kamraad Sulev Nõmmiku sõnad “pole vahet, kas surra terve või haigena”. Olgu nii või naa, ikka on liiga vara.

Ühel päiksepaistelisel veebruarikuu päeval tundub abikaasa Tamarale, et ei pea enam rääkima ajamääruste keeli. Ervin tõuseb pärast mitmekuist voodislebamist äkki püsti, võtab oma kaks keppi ja kõnnib Sõpruse puiestee poole. Ilm on niisama ere nagu ta kõhn kuju Mustamäe hallide kivimajade vahel. Valdo Pant tavatses Ervini kohta öelda “nahkhiire luukere”. Oleks Pant seal, kordaks ta oma ütlust.

Kerge ja peaaegu lendlev Ervin liigub oma valguse poole, kuulsasse Ekstra poodi. Sealt on ta alati oma snabilivobski kätte saanud: leti alt või leti pealt. Tamara ei takista meest, kuna arstid on lubanud kõike. Peaasi et aitaks valude vastu.

Ervini enesetunne muutub aga nii heaks, et ta võtab vastu ootamatu pakkumise teha kaasa uuel kontserdil. Jaa, just seda pakkumist on ta oodanud! Tagasi tööle, tagasi lavale!

Kontserdipäeva hommikul ei kuula Ervini jalad enam sõna. Valu on tagasi ning tiirutab nagu jonniv kärbes tema kuivetunud keha kohal ja sees. Kuni ühel päeval valu kaob, viies kaasa Ervini ja kõik tema naljad.

Alles ta oli.

17 aastat jutti estraadilaval, ühtlaselt ere lõpuni. Eesti suurim koomik, kes tuli ja… jäi. Ehkki estraadikunstil pole teatriajaloos loožikohta, on Ervin Abel seal. Või peaks ütlema – siin ta on.

Mäesuusasaapad ja ohtlik laine

Kui ilmatu hunnik Ameerika humanitaarabi potsatab sõjajärgsesse Rakvere linna, on riiete hulgas ka laviin mäesuusasaapa