Назад к книге «Seiklus Salamandril» [Kaspar Jancis]

Seiklus Salamandril

Kaspar Jancis

Morten Viks on esimese klassi õpilane. Tema isa on kaugsõidukapten, kes seilab ookeanil, kus elavad lendkalad. Jõulude ajal meisterdas isa pojale laeva. Laev on kiilu ja tüüriga. Punaste purjede ja mastikorviga. Kaljas Salamander. Morten on oodanud pikisilmi kevadet, mil jäävangist vabaneb oja, mis suundub merre. Ojakaldal mängides rändab ta Salamandriga kujuteldavatel meredel ja maadel, elab läbi torme ja väldib salakavalaid karisid ning võitleb hirmuäratavate merekoletistega. Aga ühel päeval algab seiklus, mis on põnev ja natuke hirmus ka.

SALAMANDRI MEESKOND

“Morten, kas sul on sipelgad püksis? Keskendu palun!” ohkas muusikaõpetaja Prikk tüdinult. Esimese klassi õpilane Morten Viks oli toonud oma kasimata näppude alt kuuldavale järjekordse noodi, mis ei klappinud kuidagi helistikku.

“Do, re, mi, plänn! Sol, la, plänn!” kõlas päevinäinud kabinetklaver, mis oli justkui häbi pärast pisut kössi tõmbunud.

“See on Salamandri meeskond…” kogeles vastuseks nööpsilmne punapea, ise nagiseval klaveritoolil niheledes. Poisi tedretähnilisel näol püsis ilme, nagu oleks mõni väike elajas tal tõesti püksisäärest sisse roninud.

“Ära vigurda, näita, mis sul seal on,” muutus preili Prikk uudishimulikuks.

Õpetaja kohendas paksude klaasidega prille oma kongus ninal, mis oli kaetud pärlendavate higipiiskadega. Keskpäevane päike oli kütnud klassiruumi palavaks. Mõlemad – nii õpetaja kui õpilane – ootasid salamisi kannatusterohke klaveritunni lõppu.

Morteni kõrvad muutusid häbist tulipunaseks, kui ta koukis püksitaskust puust pinali ja selle õpetajale ulatas.

“Isa Aafrikast tõi,” osutas Morten ilusale nikerdustega karbile, mille irvakil kaane alt võis aimata liikumist. Õpetaja Prikk ohkas veel korra.

Hajameelselt avas ta karbikaane, kuid pillas selle läbilõikava kiljatuse saatel kohe põrandale. Vuih!

Karp oli täis äärmiselt eemaletõukavaid prussakaid.

Umbses karbis vabanemist oodanud tarakanid ronisid erutunult mööda preili Priki hoolitsetud käsi ja vanamoodsat kleiti, kiiresti valgus neid sarvilisi elukaid elevandiluust klaveriklahvidele, mõni sibas eesmärgitult nootide vahel.

Üks vapper loomake oli end juba varem kaanepilu kaudu vabadusse murdnud. Tema oligi see nurjatu, kes tekitas poisile klaverimängu ajal häirivat kihelust.

NГјГјd seisis ta nГµutult Morteni kinganinal, teadmata, kuhu poole minna.

Ka Morten oli kimbatuses. Ta ei suutnud otsustada, kas peaks rahustama klaveritoolile karanud preili Prikki või püüdma kinni laiali jooksnud tarakanid. Neist pidi saama meeskond väikesele purjelaevale, mida ta suviti linnaäärses ojas ujutamas käis.

Õpetaja Prikk oli näost lapiline.

“Välja siit! Ja tagasi tuled koos isaga!”

Õpetaja Prikk kriiskas täishäälikuid venitades. See meenutas haraka krääksumist. Kui suure konksninaga preili kisades klaveritoolil keerles ja kätega rapsis, meenutas ta Mortenile lindu, kes on napilt pääsenud trammirataste alt.

“Isa seilab ookeanil, kus elavad lendavad kalad,” pomises sündmuste ootamatust käigust rabatud seitsmeaastane poiss vastuseks. Ta võttis põrandalt pisielukatest tühjaks jooksnud karbi, pistis noodid portfelli ja tegi kiiresti minekut.

UUS MГ•TE

Muusikakooli raske uks vajus Morten Viksi selja taga prauhti kinni. Oli üks selline päev, kui kõik uksed, portfellid ja isegi käed ja jalad on talumatult rasked.

Morten tundis, kuidas koolikott soonis tema klaverimängust piinatud sõrmi. Ta otsustas kandamist vabaneda.

“Ma võin vedada mustmiljoni krooni peale kihla, et keegi seda siit üles ei leia,” mõtles Morten ja peitis oma portfelli muusikakooli hoovi roostes prügikasti alla. Järsku jäi ta pilk pidama pooltühjal veinipudelil, mis oli visatud majoneesipurgi ja kolme mädanenud õuna vahele.

Veinipudelis komberdas edasi-tagasi kaks lõksu jäänud uimast herilast. Kogu maailma rusuv raskus langes korraga Morteni õlgadelt.

“Ma panen Salamandri meeskonna uuesti kokku! Need tarakanid, kes praegu Priki juu