Назад к книге «Arvo Kukumägi. Alasti elu» [Evelin Kivimaa]

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Evelin Kivimaa

See on aus raamat, kus Kuku – nagu teda kutsutakse – räägib avameelselt kõigest. Loomulikult neist rohkem kui 40 filmirollist, millega ta on keevitanud ennast heleda leegiga Eesti filmiajalukku. Ent ka paabulinnusabana kirevast eraelust, kuhu kuuluvad kaks lahutatud abielu, neli last kolme naisega ja palju kooselusid. “Ma olen oma elu alustanud umbes 20 korda uuesti, nullist pihta,” ütleb Kuku, kes joomatsüklite kiuste tõuseb ikka ja jälle tuhast nagu fööniks. Elulooraamatus räägivad Kukust 20 inimest: lisaks peategelasele endale ka temaga koos töötanud näitlejad ja režissöörid, kursusekaaslased lavakunstikateedrist, elukaaslane, eksabikaasad jpt.

Evelin Kivimaa

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Peaasi, et hing laulab

Kell on kaks öösel.

Maailm magab.

Kuku lööb silmad lahti ja hüppab püsti.

Mis nГјГјd?

Kuku hakkab uksehingesid ette panema.

Siis, kui ülejäänud maailm viimaks virgub, haigutades ja ringutades, on Kukul juba pool päeva selja taga.

Ringutamine käib mulle õudselt närvidele. Kui juba ärgata, siis kohe. Ja kohe tegutsema! Elu on liialt lühike minu jaoks. Ma olen keeruline natuur. Egoist, maksimalist. Ruttu ja korraga ja rohkem ja paremini.

Mul läheb vara uni ära. Olen kella viiene ärkaja vähemalt. Magama lähen tavaliselt kell üks-kaks öösel. 20 aastat on mulle nii vähesest unest piisanud. Ma olen nagu Hitler, see ju magas ka ainult kolm tundi.

Ma ei talu oma naiste puhul seda, et nad ärkavad ja ringutavad ja tee neile kohvi ja too poest pirukaid. Mina ärkan kohe – tsahh! Püksid jalga, koer kaasa ja minema.

Diana on varastatud koer. Ta oli meetripikkuse nööri otsas ja 25kraadises kuumuses ei olnud tal veetilka ees. Läksin ühel ööl ja lõikasin nööri läbi.

Hommikul, kui ärkan, kell neli, kell viis, siis on kõige viljakam aeg. Teen Dianaga koos õues tiiru, annan talle toidu ette ja siis on puhtalt minu aeg. Paar-kolm tundi ei sega mind keegi. Seda juhtub väga harva, et hommikul kell kuus keegi helistab: “Mul on ilge pohmakas, ega sa ei saa mind aidata?” Loomulikult saan, panen kotti kärakapudeli ja hullumajas käimisest üle jäänud tabletid ja torman kohe kohale. Sest ma tean, mis on pohmell, ja ma aitan inimest.

Ma olen elus kaks korda näinud, kuidas inimene on pohmelli kätte ära surnud. Gorbatšovi ajal, kui alkoholi ei hakatud müüma enne kui kell kaks päeval. Mõlemad olid viisaka välimusega mehed, ei olnud mingid prükkarid. Üks kord oli poe ees pikk järjekord, palav päev, ja mees suri, enne kui kell sai kaks. Teine kord oli hommikul kella kümne paiku, kui ma läksin poodi lapsele toitu ostma. Too mees anus müüjannalt ühte 100grammist konjakipudelit, et “palun lubage, mul on nii halb olla”. Poemüüja ei tohtinud anda ja mees komberdas poest välja. Ostsin samast letist suitsu ja tegin oma toidutuuri ära. Kui poest välja tulin, siis oli see mees pikali maas, kõik jalutasid mööda. Ma läksin katsusin pulssi – seda enam ei olnud. Mobiiltelefone tollal polnud, jooksin telefoniputkasse ja helistasin kiirabi kohale. Aga oli juba hilja. Oleks ta selle 100 grammi konjakit kätte saanud, ilmselt oleks ellu jäänud.

Kõik ei ole nii targad joodikud nagu mina, mul on alati hädaajaks kärakas olemas. Ja kui ei ole, siis ma saan ikka kätte. Mul on oma kohad, kodust 200 meetri raadiuses, kust ma saan käraka kätte ükskõik mis kell.

Mu päevad on 20 tundi pikad. Kodus käib remont, ma olen siin töödejuhataja. Kui hommikul mingit remonditööd ei ole, siis kirjutan lugusid oma elust, väikesi miniatuure. Ma nimetan neid impressioonideks. Need on sellised hellakesed, õrnakesed nagu varjulillekesed. Mõni leht on kirjutatud tindiga, mis on pisaratest laiali läinud. Mul on neid suur patsahkam. Aga neid ei näe minu eluajal mitte keegi, kuna need on väga isiklikud. Nii nagu keegi ei pea nägema, mis värvi on mu aluspüksid.

Täna ärkasin kell kaks öösel, panin uksehinged ette ja siis kella kuue ajal hakkasi