Päkapikk Ingo

Maarja Undusk

„…ma kuulsin, et sa olevat ütelnud, et sa ei usu enam päkapikke. See on hea. Mind ei peagi uskuma, sest ma olen nagunii. Ainult lollid usuvad päkapikke. Ega sa ju oma isa kah ei usu, sest ta on nagunii.“ Päkapikk Ingo on külastanud Unduskite perekonda juba ligi kakskümmend aastat. Ta ilmutab end detsembri algul, mil lapsed hakkavad talle kirju aknalauale jätma ja kustub pikka unne pärast kolmekuningapäeva. Jaan Undusk ütleb sissejuhatuses: Kunagi aastasadade pärast, kui tänased põlvepikkusedki poisid on muutunud isaisade mälestusteks, käib ta ikka reipalt edasi, habe ees ja muremõtted peas, ning paneb punase pliiatsiga paberile oma iga-aastasi tervitusi. Ja see siin on lihtsalt üks väike väljavõte igavikust. Raamatus on avaldatud valik laste kirjavahetusest päkapikk Ingoga aastatel 1991-2009. See raamat meeldib kõigile neile, kes teavad, et päkapikud on nagunii.

Väike Ingo suures lapsepõlves

Ingo on meie pere päkapikk, sõber läbi terve lapsepõlve. Ei pea vist seletama, kes päkapikud on, kuigi jah, Ingol oli nüansse, mis tutvustamist vajavad. Me vahetasime kirju. Aastaid. Nende aastate jooksul jõudsime perega kolida Pikalt tänavalt Koidula tänavale, ka lõpetasin ma vahepeal lasteaia ja läksin kooli. Kasvasin suuremaks. Ingo muudkui käis. Kui ta kirju nüüd üle loen, meenub mulle kõik väga eredalt ja tekib palav soov temaga jälle rääkida. Muutun nostalgiliseks, hüüan: kuhu läksid, Ingo? Kas aeg neelas meid? Need kirjad toimivad ajamasinana: astu sisse ja ela läinu uuesti läbi. Neid lugedes tuleb mulle kõik meelde, taastub laps olemise tunne.

Suurema osa aastast ma Ingoga muidugi suhelda ei saanud, sest ta tegutses ainult talvel. Ma mõtlesin ta peale tihti, aga kirju me muudel aastaaegadel ei vahetanud. Ingo pidi pikkadest pühadest puhkama. Siis, umbes novembri keskel, hakkasin emale peale käima: „Kas täna võib Ingole kirjutada?” Sageli polnud aeg veel käes ja ema vastas: „Vara-vara. Aga varsti juba võib.” Jälle ja jälle oli liiga vara. Ja siis ühel päeval ütles ema: „Nüüd on Ingo vast lõpuks ärganud. Proovi talle kirjutada.” Sellest hetkest sai elu uue hoo sisse, tundsin jõule lähenevat, mu sõber oli tagasi.

Ma vist ei juurelnud palju selle üle, milline on ta nägu või kuidas kõlab ta hääl. Joonistused temast jäid visandlikuks, ma ei osanud ega julgenud nendega eksperimenteerida. Ta kandis küllap punast mütsi ja oli füüsiliselt pisikeste mõõtmetega. Ta kõndis jalgsi läbi lume, hoides õlal riidest kotti. Ta tuli kaugelt, jõudes kiirelt kohale. Ta kirjutas alati punase värvipliiatsiga valgele paberile. Polnud tähtis, mismoodi ta seda tegi.

Mäletan küll, et avaldasin kord soovi teda trehvata, aga Ingo keeldus resoluutselt. See pole päkapikkudele lubatud, nii on ja jääb. Me võime kõigest kirjutada, ta käib mu toas ja vahetab minuga mõtteid, kuid silmipidi kokkusattumine rikuks kogu võlujõu. Sel reeglil polnud erandit. Või siiski – isa oli teda ükskord näinud. Ma kadestasin ja imetlesin seda vahejuhtumit, mis aga ka viimaseks jäi. Nimelt oli isa ühel ööl läbi pimeda korteri kempsu minnes märganud tänavalampidest valgustatud akna taga midagi väikest ja punast. Ingo nägu silmas ta vaid hetkeks ega osanud seda hiljem kirjeldada. Aga ikkagi, nende pilgud kohtusid. Hiljem selgus, et nad olid teineteisele sügava mulje jätnud. Nojah, eks olid nad ju kirjamehed mõlemad. Juhtus, et kui vanematele pettumuse valmistasin, oli ka Ingo nördinud. Ta palus mul end pihku võtta ja maha rahuneda.

Ingo oli suur sõber. Truu, vaimukas, positiivne. Ma meeldisin talle samamoodi kui tema mulle. Ta tekitas minus selle, mida peavad teineteises esile kutsuma need, kes end sõpradeks nimetavad – vahetu olemasolu tunde. Ma võisin end talle häbenemata avada, teda huvitas mu käekäik. Mul oli küll kahju, et ta ei hinnanud ega saanud nautida suve, aga meid ühendas teine suur armastus – talv. Tänu Ingole olid mul Lindgreni jõulud, mis sest, et elasin linnas ja meile jõuluvana pea