Vaba riigi tulek
Tarmo Vahter
Rohkem kui 300-leheküljeline teos kirjeldab dokumentaaljutustusena Eesti iseseisvuse taastamise kuut otsustavat kuud 1991. aastal. Teos põhineb suures osas uudsel arhiivimaterjalil. Lugu käivitub märtsis 1991 Valges Majas, kus president George Bush kohtub Arnold Rüütli ja Lennart Meriga. Sellele järgnevad kirjeldused Moskvas, Berliinis ja mujal peetud salakõnelustest. Välisministeerium lubas Vahteril tutvuda tollaste memodega, mida ei ole seni avalikustatud. Samuti kasutas ta USA, Rootsi ja teiste riikide arhiivimaterjale. "Avalikkus saab esimest korda lugeda Eesti saatuse üle peetud läbirääkimistest,” ütleb Vahter. Varem kasutamata allikate põhjal avab raamat ka Eesti sisepoliitikat. Näiteks selgub, mida räägiti Edgar Savisaare valitsuse istungitel ja mida arvati Rahvarindest Tunne Kelami juhitavas Eesti Komitees. Samuti tuleb juttu Jaan Tootsi eriteenistuse ja Jüri Pihli kaitsepolitsei võitlusest Interrindega. Teoses on üle 140 foto ja dokumendi, neist paljud avaldatakse esimest korda.
Autori selgitus
Käesoleva aasta augustis saab Eesti taasiseseisvumisest 20 aastat. Oma mälestused 1991. aastal toimunud sündmustest on pannud kirja ja avaldanud mitmed tollased poliitikud. Kuid seni puudub käsitlus, kust lugeja saaks kokku tervikpildi.
See raamat jutustab Eesti riigi taasiseseisvumise kuue kõige otsustavama kuu sündmustest ja kõnelustest. Siit saab lugeda: millised arutelud toimusid Arnold Rüütli, Edgar Savisaare, Lennart Meri ja teiste poliitikute vahel? Kuidas üritas Eesti valitsus leida toetust Ameerika Ühendriikidelt ja teistelt lääneriikidelt? Milliseid salajasi kõnelusi peeti Moskvas, Washingtonis ja teistes pealinnades? Millist infot kogusid iseseisvuse vaenlaste kohta meie vastuluurajad ja milliseid katsumusi pidid taluma piirikaitsjad? Kuidas kavatses Eesti valitsus venelasi enda poole võita? Mida arvati valitsuse tööst Eesti Komitees? Kokkuvõttes: sellest raamatust saab lugeda, kuidas vaba riik tegelikult tuli.
Raamatu lehekülgedel ei tegutse ühtegi väljamõeldud tegelast. Kõik sündmused, tegelaste tollased väljaütlemised ning kirjeldused on tegelikkuses aset leidnud. Kogu materjal on pärit autentsetest allikatest. Enamus teosest põhineb meie avalikkusele seni kättesaamatul Eesti ja USA arhiivimaterjalil. Olen tutvunud nendega tingimusel, et säilitan raamatut kirjutades täieliku sõltumatuse.
Tarmo Vahter
Tallinnas, 17. juulil 2011.
“ARNOLD, TULE ÜKSI VÄLJA!” Sotsialistliku isamaa pärast muretsevad tallinlased Lossi platsil.
Toompead rГјnnatakse!
15.В mai 1990
Toompea, Tallinn, Eesti
Mustas nahkjopes mees astus Peeter Võsa juurde ja käskis eest ära minna. Muidu litsub rahvas ta laiaks.
Г„hvardaja oli tugeva kehaehituse ja enesekindla hoiakuga.
Võsa nägi meest oma silmaga esimest korda. Aga ta teadis, kes ta ees seisis. Mihhail Lõssenko jõuline nägu tuli tuttav ette nii ajalehefotodelt kui Aktuaalsest Kaamerast.
Ta juhtis Eesti iseseisvusliikumise vastu tegutsevat Vabariiklikku Streigikomiteed, mis ühendas 50–60 Tallinna ja Ida-Virumaa põhiliselt venelastest töötajatega ettevõtet.
Võsa jäi paigale. Ta seisis Toompea lossi vasakpoolset ust kaitsva miilitsaaheliku esimeses reas paljakäsi, ilma relva ja kumminuiata. 22aastase noormehe võimutäiust kehastas vaid Nõukogude miilitsa hall ja õhuke suvemunder. Võsa töötas teist kuud Tallinna vanalinna piirkonnainspektori abina.
Lõssenko haaras Võsal kahe käega rinnust. Ta tõukas noormehe jõuga miilitsaahelikku, ise järele liikudes. Võsa punnis vastu. Lõpuks jättis Lõssenko noore miilitsa rahule. Ta läks Lossi platsile pargitud veoauto juurde, ronis selle kasti ja pöördus rahva poole: “Kui meid sisse ei lasta, siis me läheme sinna ise!”
VГµsa ja tema kolleegid pidasid Toompeal vahti hommikul kella ГјheteistkГјmnest peale. Neid oli sadakond meest, umbes 80 miilitsat ja veidi Гјle 20 miilitsakooli kursandi.
Esimesed meeleavaldajad saabusid poole nelja paiku. Nad tulid Tallinna suurtest vabrikutest, mis allusid otse Moskva m