Kolm eemalduvat kinga
Priit Uring
Lugejani jõuab kolmeosaline e-raamat täis meisterlikku lühiproosat. Kes tahab lahendada pealkirja mõistatust, peab alustama teisest osast. Sealt leiab ta lisaks vastusele veel lugusid seksist, surematust armastusest, suitsiidist ja isegi kõlvatusest. Kes tahab aga verd, higi, kannatusi, kalapüüki ja seda, kuidas vanal, uuel ja ka praegusel argisel ajal päid rajuti ja raiutakse ning ka muid õõvastavaid asju, alustagu kohe otsast peale. Kolmas osa kuulub neile, kes huvituvad ülemeelelisest, taevasõõridest, võllanaljast, kurbmängust ja ka sellest, mis läheb sõnadest kaugemale. Mõnest loost kumavad läbi looja vaevad, kusagil ärkab üks kolmeaastane tüdruk igal hommikul nutuga, mõned lapsed jäävadki sündimata. Aga pole kahtlust, et metsad on meeldivad ja kui jõudu piisavalt pingutada, siis võib inimene uueks saada ning mõista mitte ainult omasuguste, vaid ka loomade ja kogu looduse tähendust. Kõigile ei suuda keegi kunagi meele järgi olla. On lugusid, mis oleks nagu vette kirjutatud ja neidki, mis jäävad pikemaks ajaks kummitama. Kui see raamat suurendab kasvõi kriipsu võrra inimeste hoolivust, siis usub autor, et tema ülesanne on täidetud.
Priit Uring
Kolm eemalduvat kinga
Tänusõnad
Südamlikku tänu soovin avaldada kahele inimesele. Esimene neist on Joel Sang, kirjanik, poeet ja kirjanduskriitik, kes palju aastaid tagasi soostus läbi lugema kõik mu esimese jutukogu käsikirjad ja mis seal salata, nii mõnedki küsitavad katsetused nende seas ning tegi igaühe kohta neist lühikesi, asjalikke ja tabavaid tähelepanekuid. Tunnistan, et ilma tema näpunäideteta poleks ma arvatavasti kunagi asunud oma esimest raamatut avaldama. Vaevlesin tookord eksistentsiaalsete kahtlustuste küüsis. Ja nimelt, et äkki on minu puhul tegemist lihtsalt grafomaaniga. Tahtsin, et keegi asjatundja ütleks keerutamata ja ausalt, kas mu lugudel on kirjanduslikku tähendust või ei. Joel Sang tegigi seda temale omase karedamoelise otsekohesusega. Ja teate, mis mina tegin? Ma lugesin positiivsed ja negatiivsed märkused kokku ja leidsin protsendi. Kuna positiivsuse osakaal oli kokkuvõttes suurem kui negatiivsusel, siis otsustasingi tookord trükis avaldamise kasuks. Seega sai minust avalik, mitte sahtlikirjanik (oht selleks jääda oli olemas) ühelt poolt tänu Joel Sangale ja teiselt poolt tänu aritmeetikale. Nali naljaks, aga Joel Sanga tookordne asjalik ja ilustamata hinnang andis mulle julgust edaspidigi võimalust mööda jutuloominguga tegelemiseks. Suur tänu, Joel Sang!
Teine, kellele soovin avaldada tänu, on Asta Põldmäe, kirjanik ja ajakirja „Looming“ kirjandustoimetaja, keda tunnen tegelikult juba sellest ajast saadik, kui ta oli meie mõlema jaoks nüüdseks kaugevõitu lapsepõlves alles Puurmani koolitüdruk ja kandis veel neiupõlve nime Asta Hiir. Me kohtusime temaga mitmel korral koolinoorte kergejõustikuvõistlustel, aga ka Põltsamaa Keskkooli ja Puurmani Keskkooli vahelistel sõpruskohtumistel nii Puurmanis kui Põltsamaal. Nagu mäletan, oli tema jooksja, aga mina hüppaja. Ta oli esimene võõras tüdruk, kellega me iga kord vastastikku rõõmsameelselt tervitasime. Saatuse tahtel on ta hiljem paljusid mu käsikirju toimetanud, korrektuure lugenud ja asjalikke nõuandeid jaganud. Ta on tõesti olnud kindel õlg, millele minusugune jutukirjanik võis julgelt toetuda. Oma tutvusringkonnas ei tea ma ühtegi temast diskreetsemat ja pieteeditundelisemat inimest. Selle kõige eest suur tänu, Asta!
22.В novembril 2015 a
Priit Uring
Autorist
Priit Uring (sünd 1943) on varem avaldanud kolm lühiproosaraamatut, 1993.a. pealkirjaga “Sa tulistasid unenägu”, 1997.a. pealkirjaga “Opositsioon. Homunkulus” ja 2003.a. pealkirjaga „Ilmutus merikarbist“. Tema jutte ja novelle on omal ajal trükkinud ajakirjad “Noorus”, “Vikerkaar”, “Looming”, “Kultuur ja Elu”, “Eesti Naine” ning neid on ilmunud muudeski väljaannetes. Jooksvas meedias on varem korduvalt avaldatud tema kirjutisi õigusteaduse, poliitika, moraali, usu