Vallakirjutaja käsiraamat ehk Määrdemeistri mälestused
Hugo Vaher
Väikeses omavalitsuses kantseleiülema ametit pidanud Toomas saab ühel päeval ettepaneku poolte kokkuleppel töölt lahkuda. Et valge paberilehe asetab Toomase ette endine hea kolleeg, on pakkumine seda ootamatum. Romaan jutustab ühe „omal soovil lahkumise” loo kahel paralleelsel ajateljel, mis lõpuks üheks põimuvad. Varjatud kavatsused, nurjatud poliitikamängud, alaväärsuse väljaelamine kaaslaste peal – need on vaid mõned nähtused, mille koorma all noor idealistlik teenistuja oma karjääri kestel peab ägama ja millest lahtisaamine saab ühel hetkel tema ainsaks eesmärgiks. Hugo Vaheri sulest on varem ilmunud romaanid „Punk ei ole surnud” ja „Skvotterid”.
Hugo Vaher
Vallakirjutaja käsiraamat ehk Määrdemeistri mälestused
I
„Jah, ma saan sind soovitada.”
Ta rГјГјpas lonksu alkoholivaba Гµlut, mille olin just pooleliitrisesse klaasi valanud.
„Ma tunnen ju sind küll. Ma saaks su eest kosta.”
Ta rääkis aeglaselt.
„See ei ole mulle probleemiks. Sinu mureks jääb aga sealt põrgust terve nahaga välja tulla.”
Ta oli mõni hetk tagasi lõpetanud mu pika sissejuhatuse kuulamise ja maha laitnud mõtte kandideerida ühel kaitseministeeriumi haldusalas välja kuulutatud konkursil.
„Sa ajad seal väejooksikuid taga. Pead päevast päeva tegelema vaidluste lahendamisega. Uste taga käima. Sa pead palju komandeeringus viibima. Oled sa kindel, et sa seda tahad?”
Ta rääkis, et teab veel ühte käimasolevat konkurssi ning on valmis olema selles mulle soovitajaks.
Ma tundsin end juba pooleldi pääsenuna. Viimaste nädalate … Ei! Viimaste kuude, isegi aastate stress hoidis oma teravat krobelist kontsa mu kuklas ja surus mind näoli porri. Õhku ei olnud. Tundsin kõris pitsitavat tunnet. Ja rinnus. Pinged, depressioon … Aga mu ees terendas valgus. Mitte valgus tunneli lõpus. Maine. Ma pidin suutma end jalgele ajada, ülejäänud oleks olnud käkitegu.
Olin rääkinud pikalt sellest, kuidas ühtäkki oli meil vallavalitsuses hakanud äsja vallavanema asendajaks määratud endine sotsiaalnõunik oma kolleege kottima ja neile selgeid vihjeid tegema, et on vaja lahkuda. Kusjuures ta ei piirdunud üksnes meie majaga. Ta oli keeranud ka kohaliku kooli direktorile. Oli ta lihtsalt lahti lasknud. Hoiatamata. Päevapealt. Keegi kuskil tõmbas niite, keegi kuskil ütles, mida teha. Ma ei uskunud, et see kõik oli tolle saamatu vallavanema aseaine planeeritud. Oli ilmne, et keegi lubas talle midagi. Võib-olla seda, et kui ta käske korralikult täidab, siis valitakse ta selleks „päris” vallavanemaks. Võib-olla anti talle selle eest „lisaraha”. Kes olid aga nende alatute ideede taga? Ma ei teadnud ja see ajas mind närvi. Ma aimasin. Kuid kuna kahtlusaluseid oli mitmeid ja ma ei teadnud, kellele selgelt näpuga saaks näidata, siis olin ma plindris. Üks asi oli kindel – endine sotsiaalnõunik täitis kellegi käske ja keeras oma endistele sõpradele. Silmagi pilgutamata.
„See mees on idioot,” lausus teemast ilmselgelt ärritunud külaline, kui olin talle oma pika sissejuhatuse ette kandnud. „Lasta lahti koolijuht sellisel põhjusel. Vallandada päevapealt! Oh aeg! Ma ju tean, ma loen ka lehti, ma tean, kuidas asjad käivad. Isegi kui seal oli midagi, siis kindlasti mitte nõnda palju, et direktorile head teed soovida.”
Ta vГµis seda Г¶elda. Sest tema kogemustepagas andis talle tГµesti Гµiguse tГµdeda, et ta teab neid asju. Mul oli hea meel, et ta mu arvamust jagas.
Meid oli neli. Neli inimest, kelle tegemised olid kellelegi pinnuks silmas. See oli alguse saanud suvel, kui pärast senise vallavalitsuse juhi umbusaldamist pandi paika ajutine vallavanem. Kuulutati välja konkurss.
Suvi oli vaikne. Puhkasin mõnuga. Üle pika aja olin end suutnud tööasjadest välja lülitada ja unustada üleüldse, et on olemas koht, kuhu ma muidu argipäeviti sõitma pidin. Koht, millele mõeldes kangastusid mulle vaimusilmas keeramised, reetmised, kaitsepolitsei, saamahimu, ahnus, valskus, ebaausus,