Arglik kevad

Erik Tohvri

Arglik kevad" on triloogia viimane osa, järg romaanidele "Sügisvalgus" ja "Tuisune talv". Läheneva kevade värsked läänetuuled toovad metsadetagusesse Harinõmme külla uut elu ja uusi suhtumisi. See on siinmail enneolematu ärkamine, mis sunnib maainimest nii mõndagi ümber hindama, et kiiresti muutuvast elust osa saada. Laanehaua metsamajakesse toob see arglik kevad aga sootuks teistmoodi, küll rahutu, aga lootusrikka elu.

Erik Tohvri

Arglik kevad

1

Soojalaine tuli tubli nädal enne, kui kalender kevade algust kuulutas. Tuli koos tugeva tuulega, mis männid luiteharjal kohisema pani ja ojaäärset palistavate sangleppade raagus võrasid kõigutas, nagu tahaks neid pikaleveninud talveunest üles raputada. Üleöö muutus mets tumedaks, seni kõrged hangeseljad vajusid madalamaks ja õhus oli tunda erilist värskust, mis lõhnas niiskuse ja märja metalli järele. Soe tuul oli kaasa toonud madala pilvituse, mis öö varjul oli terve taeva katnud ja hallide udukoonaldena üle Laanehaua Harinõmme poole tuhises. Seda sügist meenutavat hämarust ei jätkunud õnneks siiski kauaks, juba järgmisel päeval hakkasid pilved oma jooksu aeglustama, pragunesid ja päästsid valla ka päikese, mis oli ühtäkki kuidagi kollasemaks ja soojemaks muutunud.

Juba veebruaris oli seesama, siis veel talviselt jõuetu päike Laanehaua uuelt katuselt lume sulatanud ja jätkas nüüd saabunud soojalaine toetusel kevadist võidukäiku. Mõne päevaga taganes lumi maja äärest kaugemale, nagu oleks kogu talve kestnud kütmise soojus lõpuks ka vundamendikividesse jõudnud ning need nüüd omakorda lund sulatama hakanud. Maja päikesepoolses ääres paljastus pleekinud kulurohi ja selle vahel hakkasid silma kummaliselt hargnevate lehtedega puhmad, mis imekombel olid suutnud rohelust läbi talve säilitada. Päike aga jätkas oma tööd ka kõrgel ojakaldal, koorides seal hangedest välja kõigepealt kanarbikumättad ning hakates seejärel liivast nõlva lumest lapiviisi vabastama.

Oja seevastu magas paksu lume all endiselt sügavat talveund, aga sellelegi pidi varsti lõpp tulema. Ojasängi katvate hangede vahele jäänud lohud muutusid üha tumedamaks ja siis tekkisid lumele veeloigud, mis hakkasid hangi sulatades jõudsalt laienema. Ning ühel hommikul märkas Sander Karm üllatusega, et oja on voolama hakanud. Tõsi küll, see polnud veel kevadine ega ammugi mitte suviselt tuttav veesoon, vaid Laanehaua õueala piirav ojake olnuks just nagu kahekorruseliks muutunud – vana ja õige voolas endiselt kuskil paksu jää all, uus aga veeretas oma üha rohkenevat kollakat vett selle peale tekkinud jääpõhjases sängis, uhtudes kaldahangi ja muutudes üha laiemaks. Oli vaid aja küsimus, millal jää nende kahe vahel sulab ja vooluvesi täisvõimu kätte saab.

Märtsi keskpaik oli juba möödas, aga Sander käis endiselt saeveskis tööl, kuigi oli korduvalt Priit Maasikaga lõpetamisest juttu teinud.

„Sa ju näed, et veel on palke jäänud, need on vaja läbi lasta,” oli Priit mangunud ja sellega pidi nõustuma. Uut töömeest polnud kuskilt võtta, Suurtee Harri aga komberdas veel ebakindlalt ja treenis oma kipsist pääsenud jalga.

„Mine tea, kas temast enam tulijat ongi,” oli Priit arvanud.

„Mis sa enam sellest, eks uued omanikud otsivad uued mehed,” oli Sander lohutanud. Saabuv kevad oli tema ja ettevõtte „Harinõmme Puit” vahele kindla piiri tõmmanud; sinnapoole piiri jäi palgatöö, mida ta oli terve talve teinud, aga millega tal loodetavasti varsti enam asja ei olnud, sest Laanehaual oli tegemist süle ja seljaga. Pärast seda, kui Liis Mellik oli talle poolkogemata oma õnnistatud seisundi üles tunnistanud ja Sander esialgse ehmatuse järel end kogunud ja otsustanud, et ta naist kõigiti toetama hakkab, asus ta väsimatult tegutsema. Kõik puhkepäevad ja õhtudki pärast saeveskitööd kulusid ärklitoa ehitamisele, ning nüüd oli see peaaegu valmis, kui viimistlus ja pooleli elektritööd välja arvata. Ärklitoa kõrvale kavandas Sander pesuruumi, ja sellegi ehitamist