Vampiiripäevikud: Taaskohtumine
L. Smith J.
Elena surmast on möödunud pool aastat, lähenemas on keskkooli lõpetamine ning Bonnie ja Meredith püüavad oma eludega edasi minna. Siis aga juhtub Meredithi sünnipäevapeol midagi, mis nende elud taas pea peale pöörab. Ning Elena võtab hauatagusest maailmast Bonniega ühendust. Fells Churchi ähvardab oht, mis on suurem kui kunagi varem, ning Elena käsul kutsutakse Itaaliast tagasi Stefan, kes tüdrukule antud lubadust pidades astub vastu kõige tugevamale vaenlasele, kellega ta iial silmitsi on seisnud. Kuid koos vennaga saabub linna tagasi ka ohtlik ja võluv Damon, kelle motiive ei oska keegi aimata. „Sünge taaskohtumine“ on L. J. Smithi „Vampiiripäevikute“ tetraloogia viimane osa. Varem on eesti keeles ilmunud ka „Äratus“, „Võitlus“ ja „Raev“. Raamatute põhjal on valminud ülipopulaarne telesari, mida on näidatud ka Eestis Kanal 11-s. Eesti keeles on ilmunud ka eellugu telesarjale, „Stefani päevikud: Juured“.
Lisa J. Smith
Vampiiripäevikud
1
„Kõik oleks täpselt nii nagu enne,” ütles Caroline soojalt, sirutas käe välja ja pigistas Bonnie kätt.
Aga see polnud tõsi. Miski ei saa enam kunagi olla nii nagu enne Elena surma. Mitte miski. Ja Bonniel oli tõsiseid kahtlusi ka selle peo suhtes, mida Caroline üritas korraldada. Ebamäärane torkiv tunne kusagil kõhusopis ütles talle, et mingil põhjusel on see väga-väga halb mõte.
„Meredithi sünnipäev oli juba ära,” nentis ta. „See oli möödunud laupäeval.”
„Aga tal ei olnud ju pidu, vähemalt mitte päris pidu, nagu ma praegu mõtlen korraldada. Meie päralt on terve õhtu, mu vanemad ei tule enne pühapäeva hommikut tagasi. Ole nüüd, Bonnie – mõtle, kuidas ta selle peale üllatub.”
Oh, muidugi üllatub, mõtles Bonnie. Ta on nii üllatunud, et võib mind pärast lihtsalt ära tappa. „Vaata, Caroline, Meredith ei korraldanud suurt sünnipäevapidu, sest ta tunneb, et pole midagi tähistada. See tundub… kuidagi lugupidamatu…”
„Aga see on vale. Elena tahaks, et me lõbusalt aega veedaksime, sa tead ju, et tahaks. Ta armastas pidusid. Ja talle ei meeldiks kindlasti teada, kuidas me kuus kuud pärast tema lahkumist istume ja tema pärast nutame.” Caroline nõjatus ettepoole, tema muidu nii kassilikes rohelistes silmades oli nüüd siiras ja samal ajal nõudlik pilk. Praegu ei olnud ta pilgus midagi võltsi, polnud jälgegi Caroline’i tavapärasest vastikust manipuleerimisest. Bonnie mõistis, et Caroline mõtleb kõike täiesti tõsiselt.
„Ma tahan, et me oleksime jälle sõbrannad, nii nagu vanasti,” ütles Caroline. „Me pidasime alati koos sünnipäevi, ainult meie neljakesi, mäletad? Ja kas sa mäletad, kuidas poisid püüdsid alati meie pidudele sisse tungida? Huvitav, kas nad sel aastal ka veel püüaksid.”
Bonnie tundis, kuidas olukord hakkab vaikselt tema kontrolli alt väljuma. See on halb mõte, see on väga halb mõte, mõtles ta. Aga Caroline muudkui jutustas edasi, vanadest headest aegadest rääkides unistav ja peaaegu romantiline. Bonniel ei olnud südant talle öelda, et vanad head ajad on sama möödas nagu diskomuusika.
„Aga meid pole isegi enam neli. Kolmekesi just erilist pidu ei tee,” protesteeris ta nõrgalt, kui tal õnnestus viimaks sõna sekka öelda.
„Ma kutsun Sue Carsoni ka. Meredith saab ju temaga hästi läbi, kas pole?”
Bonnie oli sunnitud tunnistama, et saab küll; Suega said kõik hästi läbi. Aga sellegipoolest peab Caroline aru saama, et miski ei saa enam olla nii nagu enne. Ei saa lihtsalt Elenat Sue Carsoniga asendada ja öelda, et näe, nüüd on kõik korras.
Aga kuidas ma selle Caroline’ile selgeks teen, mõtles Bonnie. Äkki turgatas talle pähe üks mõte.
„Kutsume Vickie Bennetti ka,” ütles ta.
Caroline’i silmad läksid imestusest pärani. „Vickie Bennetti? Nalja teed või? Kutsume selle imeliku väikese lollpea, kes end poole kooli ees lahti riietas? Pärast kõike seda, mis juhtus?”
„Just nimelt selle pärast, mis juhtus,” vastas Bonnie kindlal