SГјgisvalgus

Erik Tohvri

Metsadetaguse Harinõmme küla elanikes tekitab elevust teade, et ammu maha jäetud ja varemetes Laanehaua metsavahikoht on saanud endale uue omaniku – senise ehitajaametiga lõpparved teinud linnamees Sander Karm hakkab endale vanaduspäeviks kodu ehitama. Tegusa üksikuks jäänud mehe vastu hakkavad kõigepealt huvi tundma Harinõmme jutukad naised, Sander Karmi erakuelu saab aga hoopis uue suuna pärast tutvumist temast palju noorema Liisiga, kes mehele tema ammuses liiklusõnnetuses hukkunud tütart meenutab.

Erik Tohvri

SГјgisvalgus

1

Kauplus on maakohas kõige kiirem ja kindlam kohalike uudiste allikas. Harinõmmes oli varem teiseks uudistekeskuseks olnud postkontor, aga pärast seda, kui see kinni pandi, jäi ainult pood, kus külanaised omavahel kokku said, sortsu juttu puhusid ja külauudiseid vahetasid. Ega postkontorist Harinõmmes enne kinnipanemist muud asja polnudki kui pensioni jagamisel, mil küla vanakestel oli meeldiv kohustus oma käik Posti-Laine juurde ette võtta; haruharva tuli mõni kohalik ka selleks, et marki või postkaarti osta. Ajalehti ei tellitud juba ammugi, sest need olid külainimeste jaoks liiga kalliks läinud. Uue korra järgi läks aga pensionäride elu isegi mugavamaks, sest valla postiauto sõitis igaühele väravasse ning igakuine elatusraha toodi lausa koduuksest sisse. Posti-Lainel oli pensilejäämiseni küll veel paar aastakest aega olnud ja koondamine tegi ta kurvaks, kuid üks külanaine ei saa midagi selle maailma vägevate tahtmise vastu ja tal tuli kojujäämisega leppida. Ega ta ise oleks vist osanudki öelda, mis teda rohkem kurvastas, kas palgaraha kaotamine või see, et nüüd pidi ka tema uudiste järele paar kilomeetrikest poeteed kõmpima; varem olid pensionipäevade vahel mööda kõndivad külainimesed lihtsalt niisama ka postkontorisse sisse astunud, et veerandtunnike jalgu puhata ning poes kuuldut temaga üle arutada. Laine õnn oli, et tema elukaaslane Harri, veel kõigiti jõus meesterahvas, endiselt kohalikus saeveskis tööl käis ja sellega pere leiva kindlustas, aga mis peaasi – oskas viinaga mõistlikult ümber käia. See viimane oskus oli siitkandi meestel aastatega aina nigelamaks jäänud ja kohati päris ära ununud. Tõsi küll, mõnevõrra oli toiminud ka loomulik selektsioon – neid, kes end päris põhja juua oskasid, hakkas emake loodus tasahaaval ära koristama: ühe võttis maksatõbi, teine kukkus jommis peaga jõepurdelt vette ja uppus, kolmas jäi jalgrattal tuigerdades veoauto alla ja temagi viidi sõprade juurde kabelimäele. Ning naised, kes niigi statistika järgi oma eluea poolest mehi ületavad, said Harinõmmes aina suurema ülevõimu – kolme naise kohta tuli üks meeshing, kui kokku lugeda ka kõik põdurad ning needki mehepojad, kes tavatsesid oma eluõhtut poetrepil istudes veeta, õllepudel peos.

Posti-Laine, omal ajal isegi keskkoolis käinud inimene, arvestas kokku külainimeste keskmise vanuse ja sai mõtlemapaneva arvu: viiskümmend kaheksa. Ning kui ta kohalike elanike hulgast kõige noorema, alles paari aasta eest Harinõmme kaupluse juhatajaks tulnud Liisi maha arvas, tuli tulemuseks ümmargune kuuskümmend. See mahaarvamine oli isegi õigustatud, sest Liis elas kümne kilomeetri kaugusel alevikus ja käis sealt tööl – algul jalgrattaga, aga siis ostis ta endale pisikese ja üsnagi äraaetud autoloksu. Autokese kurnatud välimusest hoolimata ajas see külanaised kihevile.

„Liis oskab ikka neid poeasju ajada! Näe, vaevalt aasta koha peal olnud ja juba endale autoraha vahelt tehtud!” sosistati isekeskis, ja kui mõni sattuski kahtlema, et poe omanik pole ju Liis, vaid hoopiski linnas elav Suurevälja Lembit, kes kogu asjaajamisel silma peal hoiab, sai ta sedamaid vastulöögi.

„Ah, poe värk, see on teada! Vaata, kuidas Vene ajal Linnuse Mahta suhkrut ja jahu kaalus, ilmaski ei lasknud seieril seisma jääda. Lõpuks ostis alevikku maja!” Ning kui oponent söandas veelgi väita, et nüüd on poekaup kõik ette pakitud ja kaalutud, jäi