Tuisune talv

Erik Tohvri

"Tuisune talv" on järg triloogia esimesele osale "Sügisvalgus". Laanehaua majakese omanikuks saanud linnamees Sander Karm on talveperioodiks kohaliku saeveski tööliseks hakanud ja püüab elu realiteetidele alistudes unustada järgmisse põlvkonda kuuluva Liis Melliku vastu tekkinud õrnu tundeid. See aga polegi nii lihtne, sest tuisune talv veeretab Harinõmme küla elanike ette mitmeid katsumusi.

Erik Tohvri

Tuisune talv

1

Lumi tuli sel aastal juba novembrikuus – algul tegi paar arglikku katset, kirjas väljad-põllud valgelaiguliseks, siis aga sai külmalt kirdetuulelt tuge ja jäigi. Esialgu polnud tegemist küll paksu lumekattega, seda oli vaid kümmekond sentimeetrit, aga selle eest püsis valge maapinda kattev vaip visalt hoolimata sellest, et tuul uuesti vesikaarde pööras ja mõnel päeval räästad tilkuma hakkasid. Sügis oli soe olnud, nüüd nõudis talv oma õigusi ning andis jupikaupa lumelisa, mis hangedena aiaäärtesse ja palgivirnade vahele kogunes. Just need tuisuga palgivirnade vahele järjest tekkivad uued ja uued hanged tegid meestele kõige rohkem tuska, sest järjekordse palgi rullikutele veeretamiseks tuli teinekord isegi kubemeni lumes sumbata. Siis hankis Priit Maasikas paar lumelabidat, mehed kühveldasid virnade vahele läbikäiguteed ja järgmise tuisuni võis tüütud hanged unustada.

„Eks siis, kui päris külmaks läheb, peame pausi,” ütles Priit Sandrile, aga ise mõõtis mureliku pilguga palgivirnu, mida saekaatri õuele oli sel hilissügisel enneolemata palju tekkinud. Uusehituste ring hakkas pealinnast järjest kaugemale ulatuma ja oli nüüd koguni naabervalda jõudnud, ning sellega ka Maasika ettevõte „Harinõmme Puit” uut populaarsust kogunud. Kui oli tööd, tuli ka rohkem raha, sai meestele enam palka maksta ning kasumina kogunes mõndagi ka mustade päevade jaoks, mida tuli alati karta. Kõike võis ju juhtuda – kas ütleb aastakümneid vana saekaater üles ja vajab kallist remonti, leitakse kuskilt seaduselaekast mõni paragrahv, mis ettevõtlust ahistama hakkab, või – ptüi! – jäävad mehed siin külma sara all tõmbetuules töötades haigeks.

„Kuidas on? Kas pead ikka vastu?” küsis Priit Sandrilt esimestel päevadel mitmeid kordi, ise uut töömeest hoolikalt silmitsedes.

„Ole rahulik, ma olen eluaeg ehitaja olnud, külmaga harjunud,” andis Sander vastu. „Talvel müüri laduda on palju hullem, siin saab ikkagi ringi liikuda ja on mingisugune tuulevari.”

Tegelikult oli see mingisugune tuulevari üsna hõre laudkuur, mis pealegi kolmest küljest lagedatest põldudest piiratud ja tuulte-tuiskude meelevalla all. Peen tuisulumi leidis üles pisimadki praod, rääkimata siis sõrmelaiustest vahedest, mis laudade kõmmeldudes ajapikku olid seintesse tekkinud. Polnud sugugi harv juhus, kui enne töö alustamist tuli isegi saeraami ümbrus lumest puhtaks rookida – öösel tekkinud tuisk oskas ka kõige ootamatumatesse kohtadesse parajaid hangekesi kuhjata.

„Läinud talvel oli tööd vähe, Priit pani selle poe kolmeks kuuks kinni,” ütles Suurtee Harri kahetsevalt, kui nad koos Sandriga virnast uut palki välja kangutasid. „Aga tänavu peab vist talve läbi tööd rügama, palke kõik kohad täis.”

„Kas ta siis selle kolme kuue eest palka ka maksis?” küsis Sander imestunult. Tema oli uustulnuk, kellel siinsetest kommetest veel paljugi teadmata.

„Ei, kus seda… Tegi mingi paberi, et ajutine tööseisak, ja võttis allkirja, et ma nõus olen. Aga palka ei saanud, jah.”

„Ja sina tahaksid sellel talvel samamoodi priiks saada?”

„Nojah, mis siin tuisu käes lõdiseda! Kodus on etem, vahi televiisorit ja lase muidu nurru. Pensionäri värk.”

„Mhmh…” Sander ei osanud seisukohta võtta, temale niisugune eluviis ei oleks sobinud. Isegi raamatut ei saanud ta järjepanu pikalt lugema jääda, varsti hakkasid käed mingi töö või tegevuse järele sügelema. Aga et hoopiski niisama silma looja lasta, see oli talle võõras. Niigi oli l